Kunstniku tegelik võit kutsub esile ühiskonna meelepaha ja soovi ta kangelaste hulgast välja heita. Sotsialistlik kunst on seisuses, mille poole algselt avangard püüdles - olla väljaspool kunstiajalugu ja muuseume. Kuna sotsialistlik kunst on seega avangardi alternatiiv, säilitab ta oma virulentsuse (nakatavuse) ja seda tuleb historiseerida tänapäeva postmodernse loogika järgi, mis ei tunnista kunsti õigust olla virulentne. Teooria: 30.-40.ndate aastate kunst oli lihtsalt traditsionalistliku massimaitse peegeldus (vastuolu: loosungiks oli "õppida klassikutelt'), vastuolu tõttu räägitakse sotskunstist kui kitist ja nurjunud naasmisest. Tulemusena lähetatakse sotsialistliku realism mittekunsti alla. Tegelikult rahva tõeline maitse sel ajal ei avaldunud, sotsialistlik realism ei huvitanud kedagi (oma koolmeistritooni ja elukauguse tõttu). Muidugi ei tulnud mingit kriitikat ka. Sotsialistlik realismi ei loonud massid, selle lõi masside harimiseks
painavatele probleemidele, nende taga nähti enamasti alamate harimatust, valgustamatust, aga ka kahjulikke riigipoolseid piiranguid. Seega tuli asja muutmiseks riiki oluliselt reformida, et tagada võimalikult ulatuslik haridus võimalikult suurele hulgale inimestele ning kaotada minevikust jäänud riigipoolsed takistused ühiskonna arenguks. Et seda aga teha, pidi uuendajal olema riigis täielik võim, kuna muidu oleks ju asjad erinevate huvigruppide, eriti traditsionalistliku aadelkonna vastuseisu tõttu, pidama jäänud. Nii jõutigi valgustatud monarhi kontseptsioonini, kes pidi olema edumeelse ilmavaatega ning kõik oma ideaalid ka praktikas ellu rakendama. Monarh ei saanud valgustusfilosoofide arvates mitte mingil juhul alluda vaid enda poolt kehtestatud standarditele, vaid pidi alluma üldiselt heakskiidetud seadustele ning eetikanormidele. Valgustatud absolutismi kriitika lähtus peamiselt kahelt aluselt. Liberaalsed
Hüpoteesi püstitamine - Uuritakse põhjuslikku seost. Miski põhjustab midagi ... 1. Traditsionalism (Klassikaline koolkond) Vaatlevad nähtusi (antud juhul rahvusvahelisi suhteid) ja kirjeldavad neid. Mõõdavad asju, mida on raske mõõta (nt. õiglus, vabadus). Lähenemine on kvalitatiivne. Arvavad, et rahvusvahelised suhted kuuluvad humanitaarteaduste valdkonda (kuhu kuuluvad ka ajalugu, filosoofia ja õigusteadus). Traditsionalistliku lähenemise esindajaks on H. Bull 2. Behaviorism Keskmes on inimene. Lähenemine on kvantitatiivne. St. proovitakse mõõta ja nendest järeldusi teha. (Mitte küll hea/halb järeldusi, nagu proovivad teha traditsionalistid, vaid selliseid järeldusi, millest annab midagi ennustada/tuletada). Nt. heaolu, kaubandussuhted, sõjalised kulutused. Mõõtmisel on mõte siis, kui on võimalik kasutada võrdlust. Behavioristid on
kelpkatusega ja hõredalt asetatud peenikesed samad, mille sihvakus valmistas ka ehitajale raskusi, mõjuvad ebaproportsionaalselt. Kõrgendlikke sambaed tingis portikuse taha java saali valgustusnõue, A.Kotli algvariandi portikus tunudb paremini proportsioneeritud. Võistlusprojekt olio ma monumentaalses laadis väljapeetum ja terviklikum, valminud hones häirib ühelt poolt klassitsistlikult monumentaalse majtude ülesehitus ja portikuse ning teiselt poolt provintslikult traditsionalistliku kelpkatuse ja detailikäsitluse vaheline vastuolu. K.Lebari ei pea hoonet õnnestunuks linnaehituslikust seisukohast, sest "hooneesine trapetsikujuline väljak ei moodusta kollaldast ruumi, et suuremastaabiline hoone oleks vaadeldav distantsilt, kust see monumentaalne mastaab mõjule pääseks. Reljeefi languse tõttu pole hoone ka kaugvaates vaadeldav, kuigi ta on orienteeritud peafassaadiga Riia tänavale." Valitud lahendus tundub siiski linnavalitsuslikult
annaabi.ee 
