lisatööjõuna perekonna kui majandusüksuse tegevuses. Traditsiooniliselt on perekond loodud ümber mehe võimu, kus võimusuhted on hierarhiliselt määratletud, pereliikmete kohustused normide kaudu kinnistatud ning individuaalne karjäär väheoluline. Last arvestatakse isiksusena vähe, rohkem olulise lisatööjõuna perekonna kui majandusüksuse tegevuses.Kuid kas see on sellisel kujul ka eetiliselt õige?Sellele leiab vastuse igaüks. Traditsionalistid (tänapäeva poliitikas sagedamini parempoolsete vaadete esindajad) pooldavad traditsioonilist perekonda kogu selle nüüdisaegses variatiivsuses. Nende arvates võiks ajaloo tagasi pöörata olukorda, kus perekond on ühiskonna tuum ja tugiühik. Paraku perekondade arengujooned kinnitavad seda, et perekonnastruktuuride kese on nihkunud patriarhaalsele kiriklikule abielule põhinevast sidemest vaba kooseluni, mille esinemissagedus niihästi seadusliku abielu
Kuid kes oskab öelda, milline neist on eriline geiväärtus ja milline heteroväärtus? Kas see koht ja keskkond, kuhu me sünnime, on pere või hoopis suhted ja inimesed, keda kohtame, armastame ning valime oma lähedasteks? Pere ei tähenda ainult meest, naist ja üht-kaht last. See on grupp inimesi, kes üksteist armastavad ja hoiavad. Muutuvad perekonnaga seotud väärtused, süveneb minakeskne kultuur, mis eelistab individuaalseid valikuid kogukondlikele huvidele. Kui traditsionalistid on mures traditsiooniliste pereväärtuste kadumise ja perekonnapiiride hägustumise pärast, siis nendest vastaspoolel asuvad nn liberaalid, kes näevad perevormide mitmekesistumises ja pereväärtuste muundumises elu loomulikku arengut. Nad leiavad, et perevormide mitmekesistumine ja individuaalsete valikute laienemine rikastab igaühe individuaalset elu ning võimaldab tuua demokraatiat peresuhetesse. Üha olulisemaks muutub karjäär kui individuaalsete püüdluste väljendus
Mõõdavad asju, mida on raske mõõta (nt. õiglus, vabadus). Lähenemine on kvalitatiivne. Arvavad, et rahvusvahelised suhted kuuluvad humanitaarteaduste valdkonda (kuhu kuuluvad ka ajalugu, filosoofia ja õigusteadus). Traditsionalistliku lähenemise esindajaks on H. Bull 2. Behaviorism Keskmes on inimene. Lähenemine on kvantitatiivne. St. proovitakse mõõta ja nendest järeldusi teha. (Mitte küll hea/halb järeldusi, nagu proovivad teha traditsionalistid, vaid selliseid järeldusi, millest annab midagi ennustada/tuletada). Nt. heaolu, kaubandussuhted, sõjalised kulutused. Mõõtmisel on mõte siis, kui on võimalik kasutada võrdlust. Behavioristid on sisse toonud sõltumatuse muutuja (põhjuslikkuse mõiste - mingi asi põhjustab midagi). Jaguneb kaheks: Positivism Postpositivism Vastuolus positivismiga ja kohati sarnane traditsionalismiga.
1890ndatel algas võitlus et valitsused bs käest kiskuga, 1892a Jelgavas-Jakobstadt, mil esimest korda saadi linnavalitsus enda kätte. Lähiajal ei järgnenud ühtegi uut võitu. Järgmine Valgas, koostöös eestlastega, 1901a. kuni 1905a võeti üle Volmari, Sloka, Tukkumi. Suhteliselt väiksed linnad siiski. Suuremates võimu ülevõtmine korda ei läinud. Baltisakslus olid hästi organiseeritud. Takistuseks ka rahvusliku liikumise lõhestumine, traditsionalistid vs uusrahvusllased vs Jaunas Strava. Ei suudetud välja panna suuremates linnades ühtset nimekirja, eriti Riia. Enne I ms ei suudetud, parim saavutus 46% volinike kohtadest. 19saj lõpuaastatel hakkab imbuma rahvuslik liikumine ka Latgalesse, 1904a vene võimud tühistasid senise keelu, tohtis hakata kasutama taas ladina kirja, tõi kaasa kirjanduse plahvatusliku leviku. Andis tõuke Latgale rahvuslikuks liikumiseks. Kuid Latgales puudud praktiliselt läti haritlaskond,
annaabi.ee 
