Prillup märkas, et kõik, mis talle kunagi tähtis oli olnud, on kadunud. Kõik, millest ta hoolis ja lugu pidas, on jäädavalt läinud. Tõnu soovis väga algset aega tagasi saada, aga kuna see võimatu oli, siis püüdis ta viina joomisega oma muresid natukenegi leevendada. Liigne sõprus viinaga oli põhjuseks, miks Tõnu koduteel vankrisse magama jäi ning seal külmasurma leidis. Tõnu oli küll rahaahne, vilets ärimees ja viinasõber, aga ka Maril ja Kremeril lasub oma osa Prillupi traagikas. Sellele ajale oli iseloomulik, et mõisnik tohib "kasutada" talupoegade naisi, aga Ulrich ei olnud seda veel siiamaani teinud. Oma egoistliku mõtlemisega usub ta, et tal selleks täielik õigus on ning et oma ellu vaheldust tuua pakubki ta Tõnule välja selle kahepalgelise lepingu, millest kõik alguse sai. Tõnu nõustumine oli garanteeritud, sest tolle eluunistuseks oli olnud piimamehe amet. Kremeri kõrval mängib olulist rolli ka Mari, see isepäine, enesekindel ja jonnakas
tuligi. 3) Siit filmist saab võtta kaks põhiideed erinevast küljest. Esiteks on film erakordne oma teostusviisi poolest. Nimelt on see maailma esimene täispikk maalitud animatsioon. See on imekaunis ood Van Gogh'ile ja ta maalimisstiilile, luues igast tuntumast kunstiteosest oma loo ja stseenid. Kuigi teda ei mõistetud omal ajal, siis täna elavad tema pildid lausa filmiekraanil. Põhiidee aga süzeeliselt kandub edasi kunstniku elu traagikas. Tihti ei mõisteta inimesi, kes elavad rohkem oma mõttemaailmas ja nii võivad nad elu hammasrattaste alla jääda. Kunstile pühendumine tähendab seda, et tavatööd selle kõrvalt teha ei jõua, mis ühiskonna meelest inimese väärtust kohe alandab. Vincentile tõigi lõpu tema süümepiinad. 4) Kirjandis kasutades saab filmist välja tuua asjaolu, et armastuse ja läheduseta inimese elu on masendav. Teadmine, et oled armastusväärne ja sinust hoolitakse, tuleb kaasa lapsepõlvest.
Opheliat toorelt. Hamleti lavastatud näidendit saavutab oodatud mõju. Claudiuse kohkumus on ilmne, järgnev monoloog kinnitab tema süümepiinade süvenemist- seega pole Claudiuski mingisugune paadunud mõrtsukas. Episoodis emaga ilmub taas vaim ning Hamlet ei teeskle enam hullu, vaid paiskab ema vastu kõik oma hinge kogunenud süüdistused. IV vaatuse keskpaigast algab ettevalmistus traagiliseks finaaliks. Hamleti hullu-mängimisele lisandub tõeline hullus oma traagikas. Meeltesegaduses Ophelia laulud saavad näidendi lüürika haripunktiks! V vaatuse kalmistustseen (Ophelia matust ette valmist. Hauakaevajad, vana kuninga narri Yoricku mullast välja ilmuv kolp, Hamleti mõtisklused elu kaduvusest) rõhutab taas surma- teemat, millega näidend algas. Et surm niikuinii kõik tasandab, on Hamletil veelkord põhjust kahelda, kas üldse kättemaks ette võtta. Ophelia matustel Hamlet kinnitab, et ta armastas teda nõnda nagu keegi teine poleks armastanud
siiski välja rookida valusaid tagajärgi. Jussi surm jääb Vargamäele alles, hävitab naeru ja elurõõmu ning toob vaid kannatusi. Samuti mõistab peremees viimaks, et võitlus maaga toob heal juhul vaid viigi, kuid mitte kunagi võitu. On see siis viimane püüe traagikat eitada või hoopis lohutust leida, kuid esimest korda elus teeb Andres tühja tööd vanaduspõlves kuuski tulevasele põllumaale istutades. Traagilisi hetki on iga inimese elus. Mõni neist on oma traagikas ise süüdi, teine lihtsalt püüab parimat ja ikkagi tõmbab probleeme ligi. Vargamäe Andres oli natukene mõlemat. Ta küll soovis ainult head, kuid kurnas nii ennast kui ka kõiki ümbritsevaid oma nõudmistega ära. Õigel ajal jaole saamisega oleks võinud probleemi leevendada, kuid tema kasvatas seda kui lumepalli. Ohu märgid olid alati olemas, kuid tal oli vaid subjektiivne lähenemisviis ja seeläbi ei leidnud ta ei oma tõde ja õigust ega pääsenud ka traagikast.
võidelda. Anna Karenina lugu on segadusseajav ja mõtlemapanev. Mõne võib see panna armastusse uskuma, teise seda veelgi rohkem eitama. Kuid muidugi on selge, et õnnelikest lugudest raamatuid ei kirjutata. Nii see pidigi olema - tohutul hulgal segavaid asjaolusid, habras õnn ja kurb finaal. Tahaks uskuda, et kõik need inimesed ei kannatanud ilmaasjata, et Anna suutis olla korragi tõeliselt õnnelik ilma pojata, maineta ja väärikuseta... kuid mehega, keda armastas. Tema traagikas pole süüdistada kedagi, jääb üle vaid talle kaasa tunda ja vältida tema tehtud vigu. Miks mitte uskuda, et tõeline armastus ikkagi eksisteerib ja et see jõuab kord igaüheni... ja on väärt iga tema pärast tehtud ohverdust.
Võltsid põhimõtted. Aleksei kinnine, reeglitele ja seltskonna arvamusele toetuv, mõistuseinimene, tema emotsioonid olid tagaplaanil. Omakasupüüdlik, eraklik, tööse sukeldunud, usklik, püüdis oma positsiooni säilitada. Vronski haritud, elujõuline, rikas, ilus, edukas, kirglik, rohkete sidemetega, lõbujanuline, südamlik, abitsioonikas, aus, avameelne, julges seltskonnale vastu astuda, võitlus- ja võistlushimuline. Anna traagikas oli ühelt poolt süüdi ühiskond ja seltskond, teiselt poolt tema ise. Välised põhjused: 1. Seltskond hülgas Anna, sest tal oli avalik armusuhe ta käitus teistest erinevalt. 2. Abikaasa ei andnud talle lahutust ning pani ta ultimaatumi ette. 3. Ta jäi pojast ilma. 4. Üksildus oma mõtetega. 5. Vronski andis põhjust armukadeduseks, muutus Anna suhtes külmaks. 6. Avastas, et tal polnud ühtki sõpra. 7. Järsk ühiskondlik langus.
annaabi.ee 
