laulu,pillimängu,deklamatsiooni,tantsu ja akrobaatikat.Vokaal on valdavalt ühehäälne,lauldakse kõrge nasaalse häälega.Kogu etenduses on kõige tähtsamal kohal värvid.Etendus on tulvil sümboolikat,nii grimmi kui ka erinevaid kostüüme.Sümboolset tähendust omavad ka zestid,liigutused ja lavakujundus.Lauljaid saadab 7-8 muusikust koosnev orkester.Esintatud on keelpillid,puhkpillid ja löökpillid ning nende kasutus on seotud kindlate situatsioonide ja tegelastega. 5.Mis on ühist torupillil,shengil ja orelil? Torupillil,shengil ja orelil on ühisteks joonteks järgmised: pillidel on vähemalt üks toru,millest liigub läbi õhk.Õhk,mis liigub läbi toru tekitab heli.
Leon Kann 11.B Torupilli Jussi Trio moodustavad viiulid ja möödunud sajanditest tänapäeva toodud torupillikõla. Selle ansambli esituses kõlavad hoogsad ja omanäolised tantsulood kunagise Hiiumaa torupillikuninga Jussi repertuaarist. Rõhk on autentsusel ja ehk ka sama pöörasel meeleolul, just nagu Jussil kunagi kombeks oli. Saja aasta tagust maailma taaselustavad viiulitel Karoliina Kreintaal ja Eeva Talsi ning torupillil Cätlin Mägi. Koosseis Jaan Pehk - laul Liisi Koikson - laul Eeva Talsi - viiul, laul , hiiu kannel Karoliina Kreintaal - viiul, laul Cätlin Mägi - torupill, laul Sandra Sillamaa - torupill, laul Marko Mägi - saksofonid Marek Talts - elektrikitarr Silver Sepp - kausipillid, laul Ajalugu Pärimusmuusikute jaoks on Torupilli Juss kuningas aga hoopis põhjusel, et tema tulevikku suunatud mõtteviisi
ja paremalt poolelt mängides kõlab kvint), pärit Inglismaalt, kasutusel Ameerikas 17. sajandil, ka tänapäeva muusikas Symfonium e. hurdy-gurdy e. organistrum, e. rataslüüra - keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemise keele helikõrgusi. Kaks alumist keelt kõlavad burdoonhelidena. Kasutatakse ka tänapäeva muusikas Üks või mitu burdoonhäält kõlab meloodiale pidevalt kaasa ka torupillil, mida kasutati enamasti rahvamuusikas. Burdoon (tavaliselt meloodiast madalamal) oli keskaegses mitmehäälsuses sageli kasutatav võte, mida mängiti erinevate pillidega. Löökpillidest mängiti sageli raamtrummi (käsitrummi), puusatrumme, tamburiini. Tunti ka häälestatud kelli (pilli nimetus kellad) Keskaja muusikat esitavaid ansambleid Eestis: Hortus Musicus (asutatud 1973 Andres Mustoneni poolt), Rondellus (põhiliikmed Robert ja Maria Staak), Vox
dulcimer- puust haamrikestega mängitav keelpill (sama keelt vasakult ja paremalt poolelt mängides kõlab kvint), pärit Inglismaalt, kasutusel Ameerikas 17. sajandil, ka tänapäeva muusikas Symfonium e. hurdy-gurdy e. organistrum, e. rataslüüra - keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemise keele helikõrgust. Kaks alumist keelt kõlavad burdoonhelidena. Üks või mitu burdoonhäält kõlab meloodiale pidevalt kaasa ka torupillil, mida kasutati enamasti rahvamuusikas. Burdoon (tavaliselt meloodiast madalamal) oli keskaegses mitmehäälsuses sageli kasutatav võte, mida mängiti erinevate pillidega. Löökpillidest mängiti sageli raamtrummi (käsitrummi), puusatrumme, tamburiini. Tunti ka häälestatud kelli (pilli nimetus – kellad) Keskaja muusikat esitavaid ansambleid Eestis: Hortus Musicus (asutatud 1973 Andres Mustoneni poolt), Rondellus (põhiliikmed Robert ja Maria Staak), Vox Clamantis
inimesi oli seal väikesel alal, kella kümneks oli plats rahvast täis ning ,,PIDU" käis täie hooga.Esinejate jaoks oli üles seatud suur välilava, kus bändide pauside ajal keerutas plaati DJ Rivo Tettermann.Kell 20.30 tuli lavale Svjata Vatra. Svjata Vatra on Eesti-Ukraina kollektiiv, kes oma stiili nimetavad tulefolgiks. Svjata Vatra solistiks on Ruslan Trochynskyi,kes lisaks laulmisele mängib ka trombooni.Lisaks kuuluvad bändi veel: Kulno Malva akordionil, Juhan Suits torupillil ja vilel, Kalle Kindel jembeel, Dmitri Dmitrenko löökpillidel.Nelja eesti ja ühe ukraina muusiku koostööst õhkub tulist meesenergiat ja rõõmsameelsust.Svjata Vatra lavale astudes ning nähes nende torupilli,trombooni ja tamburiini nähes tekkis mul kõhklus, kas nad on ikka sobivad esinema sellisele noorte üritusele, aga kui hakati mängima, siis kõik kõhklused purunesid ja rahvas tõmmati väga kiiresti oma rütmilise muusikaga tantsima ja
Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 14. sajandi paiku. Torupilli tüüpe on maailmas palju, alates hülgemaost meisterdatud Läänemaa mallist, lõpetades esindusliku Soti highland pipe'iga. Kõiki neid seob iseloomulik kõla, mis saavutatakse erineva arvu meloodiale kaasa jörisevate burdoonide ehk torude ja vilede hääle abil. Eesti torupillil on tavaliselt neid torusid üks kuni kolm, kuid tõelistel siniverelistel Soti ja Iiri paraadinstrumentidel märgatavalt rohkem. Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aasta ringi. Torupill koosneb neljast osast : nahast õhukott, õhupuhumistoru, mänguvile ja bassvile. Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Kasutatakse nii tavandi kui tantsupillina. Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel
pillide eelkäija. Keelpill on ka organistrum (rataslüüra, hurdy-gnrdy), mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pööratav ratas ( meenutab leierkasti põhimõtet ). Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemisel keelel helikõrgusi, teised keeled kõlavad burdoonhelidena , nagu kõlasid keskajal samuti väga levinud torupilli burdoonviled. ( burdoon- ühte nooti "jorisev" saatehääl näit. torupillil) Puhkpillidest kasutati erinevaid flööte, väga levinud oli aga ka vana maailma üks iseloomulikumaid pille, kahekordse roohuulikuga salmei (sellest arenes hiljem oboe). 9 Eelkõige õukondlike rituaalide juurde kuulusid trompeti ja trombooni eelkäijad, aga neid on kasutatud ka kirikumuusikas. Enamik Euroopas kasutatavaist pillidest on idamaise päritoluga ning tulnud siia kas
annaabi.ee 
