,,Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb! / Ju tulnud, päike, üles ta, / ja vaata põrm lööb elama!". Kui suvi on jäänud kaugeks, siis talv on nii Liivil kui ka Koidulal suurelt, laialt ja valgelt kirjeldatud aastaaeg. Kui õues on vali tuul, siis Liiv ütleb oma luuletustes selle peale: ,,Tuisk jookseb tuisuga võidu, / ei teine teisest mööda saa...". Talveluuletustesse on Liiv põiminud ka omaenda hingeelu rahulikkust ja tormilisust. Koidulale on talv kui sügiseilu lahkumine. Kui lilled närtsivad ja loodus tuhmub, küsiks Koidula justkui looduselt: ,,Eks talv kindlail paelul ju ära / teilt laulud viind?". Liivi talveluuletused tunduvad rõõmsamad ja rohkem õnnega kirjutatud. Koidulal aga hoopis vastupidi, kelle read lumest ja külmast tunduvad karmid, ranged ja kurvad. Külma lume all nad leidsid Paiga sinule,
ellu. Iga inimese ellu tuleb rõõm erinevlt, aga tuvi on vägagi hea valik lootuse tuleku rõhutamiseks. Mustad linnud sümboliseerivad kurbust ja muresi inimese ümber. Pildi keskel on tüdruk, kes on oma lootust ja õnne kaotamas, aga ka tema ellu tuleb rõõm tuvi näol, kes toob endaga kaasa helgust. Tuvi püüdmiseks neiu kummardab, et rõõmu kätte saada. Taevas on tume, mis rõhutab veelgi muresid. Ka taimed, mis on aasal õõtsuvad tugeva tuule käes, mis rõhutab tormilisust ja maalil olevaid tundeid. Teose kompositsioon on küllaltki arusaadaav. Teos on formaadilt ruudukujuline, ruumiliselt on ta mitmeplaaniline kompositsioon. Teose tsentris on neiu ja lootus, mis tuleb tema juurde tuvi kujul. Teos on pigem asümeetriline ning kompositsioon on vasakule koondunud. Kogu põhitegevus on pigem suunatud pildi vasakusse serva. Paremal pool on pigem tagataust ja tumedad linnud, millel on muidugi tähtis roll sõnumi edasi andmisel
Loomingust: läbiv motiiv surma pidev kohalolek; intensiivselt kujutas armastuse ja surma vastuolu; inimene paigutatud maailmavaatelisse fatalismi; inimene kosmiliste jõudude meelevallas; talle omane fatalism. Leiab, et inimese tegutsemine mõttetu, laseb tegelastel laskuda eksistentsiaalsesse VAIKIMISSE. Uus teatriesteetika kasvas välja näitekirjandusest. Maeterlincki puhul vorm rahulik, liikumatu, sõna, mida lausutakse vaikselt, ei mingeid karjeid, ei tormilisust. Selline dramaturgia vajab lavakunstnikult uusi vahendeid. Teatrist saab otsekui pühakoda. Sümbolism tekkis peamiselt hariduseliidi hulgas. Reaktsioon tolleaegsele ühiskonnale, tõusvale ratsionalismile; sellele, kuidas arenesid loodusteadused jne. Sümbolistide põgenemist unenägudesse, privaatsesse sfääri vastukaaluks argitegevusele. Maeterlincki maailm poeetiline, näidendites näha pilte, kus võlvkoopad, järved, meri, mets; tihti kaevud, tornid, paleed, haiglad.
Napolis elades kuulus Boccaccio kirjanduslike ringkondadega kokku ning pälvis oma loominguga tunnustust, tähelepanu. Samamoodi nagu Petrarca armub ka Giovanni Mariasse. Luust ja lihast naine erinevalt eelnevatest. Tema armastuse võitmiseks hakkab pingutama, eelkõige luuletades. Võidab Maria soosingu. Maria oli kõrgemast soost, vbl isegi Napoli kuninga mitteametlik tütar. Boccaccio nimetab teda Fiammetta (itaalia k. diamma leek, tuli). Vbl kirjeldas see suhte tormilisust. Esmalt Boccaccio õnnelik, rahul. Mingi aja pärast Maria tüdines temast, leidis uue kallima. Valus üleelamine. Sellest lähtuvalt kirjutab hiljem ühe oma silmapaistvaima teose ,,Fiametta". Peetakse esimeseks psühholoogiliseks teos, mis käsitleb naise tundeelu. Peategelane Fiammetta, kes räägib oma loo koos oma tunnete ja läbielamistega. Tegemist noore, kauni abielunaisega. Leiab endale noore, kauni armukese
annaabi.ee 
