importesemetest kuni lihtsa kodumaise toodanguni. Viske- ja torkeodade otsad esinevad tavaliselt ühes matuses koos. Viskeodade otsi on Eestist väga palju leitud. Mõnedes matustes esineb ka kirveid. Läti Henrik räägib Eesti odadega relvastatud jalaväest ning mainib spetsiaalsete viskeseadeldiste abil töötavaid viskeodasid. Paljudest haudadest on arheoloogid leidnud ratsavarustust. On ilmne, et ülikud võitlesid ratsa mõõkadega ning jalavägi tarvitas viske- ja torkeodasid. Kalmetest leitu seostamine igapäevase relvastusega on alati väga küsitav. Kalmete ümbrustest leitakse sageli odaotsi, vahel ka kilbikupalde jäänuseid, mis on ilmselt visatud-jäetud sinna mingi rituaali käigus, mis on leidnud aset matuse ajal või järel. Kilbi lisamine matustesse polnud ilmselt kombeks. Nooleotsi leidub harva, kuid liivlaste laibamatustes esineb tihti kilpide ja nooletuppede jäänuseid.
Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala. 5. Milline oli eestlaste sõjaline tase muinasaja lõpul, miks selline? Suhted naabritega olid rahumeelsed, kuid tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. 11. Sajandi keskpaiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati võimsamad ringvall-linnused. Väravad kindlustati hoolikalt. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad. Kasutati viskeodasid ja torkeodasid. Kaitserelvastusse kuulusid kilbid ja kiivrid. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes ratsa- kui ka jalameestest. 6. Iseloomusta eestlaste muinasusundit ning millised tegurid mõjutasid selle muutumist? Muinasaja inimese vaimses elus oli tähtsal kohal usund. Usundi alla mahtusid tavad ja uskumused, millel oli seos mõistega püha. Pühaks peeti sageli kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat
Aeg-ajalt tuli ette vastastikkusi sõja- ja röövkäike. Hiljem tõsines olukord riiklike ühendustega seoses. Eestlastel oli rohkem konflikte leedulaste ja latgalitega, kus näisid kannatavat latgalid. Soomlaste, karjalaste ja kurelastega olid eestlastel aga väga head suhted. 11.sajandi keskel hakati rajama suuremaid linnuseid eriti suured maalinnad kerkisid Lääne- Eestis ja Saaremaal. Eestlaste relvastusel olid tähtsal kohal odad. Kasutati nii viske- kui torkeodasid. Küllaltki paljud omasid ka mõõku, sõjanuiasid ja -kirveid. Varustusse kuulus tavaliselt kilp, jõukamad võisid lubada ka rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnas moodustatud malev. See koosnes nii jalameestest kui ka ratsasalgast. Merel tegutsesid osavalt saarlased oma kiiretel viikingilaeva meenutavatel alustel. RELIGIOON Muinasusund Usuti, et kõik inimesed ja muud elusolendid omavad väge, seda võis leiduda ka teatud paikades või objektides, ka sõnades
seisundilt enam-vähem võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati ühiselt rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed. Madalaima kihina tunnistatakse sõjavangidest orje, keda käsitletakse aga pigem sulaste kui õigusteta sunnistöölistena. Sõjaline tase- rajati võimsaid ringvall-linnuseid. Relvastuses olid tähtsal kohal odad. Kasutati väiksemaid ja kergemaid viskeodasid ning suuremaid ja tugevamaid torkeodasid. Tõhusaks relvaks olid sõjakirved. Ratsasõdalastel olid relvadeks kaheteralised mõõgad. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. Teati lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid. Suhted naabritega- Eestist edelas elavate liivlaste ja kurelastega olid suhted head. Lõuna pool elavate naabritega tekkis aeg-ajalt tülisid. Tugevad vastased eestlastele olid leedulased, kes tegid Eestisse mitmeid laastavaid rüüstusretki. PILET 14
annaabi.ee 
