Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud mõttekaaslaste (Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, Mihhail Gasparov, Boriss Jegorov,Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski jt) loodud semiootikakoolkond.[1] Koolkond kujunes 1960. aastatel, mil Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis peeti rida suvekoole teiseste modelleerivate süsteemide alal. Koolkonna vaate kohaselt on semiootilised süsteemid ühtlasi modelleerivad süsteemid. Koolkonna üheks manifest-artikliks on 1973. aastal ilmunud "Kultuurisemiootika teesid"[2] Koolkonna väljaandeks on olnud ajakiri "Töid märgisüsteemide alalt" . Lotmani põhiküsimus: kuidas süsteemid toimuvad
Roland Barthes "Kirja nullaste" (1953) "Mütoloogiad" (1957) "Moe süsteem" (1967) "S/Z" (1970) "Armunute diskursus" (1977) "Camera lucida" (1980) Roland Barthes Müüt kui "sekundaarne süsteem": loomuliku keele märk saab müüdis uue (konnotatiivse, sekundaarse) märgi tähistajaks Mütoloogilised süvastruktuurid kultuuris Tartu-Moskva koolkond J. Lotman, B. Uspenski, V. Toporov jt. Kultuurisemiootika teesid (1973). "Kultuur" ja "mittekultuur" (loodus, tsivilisatsioon, kaos, alateadvus, lapselik, arhailine, patoloogiline) Kontinuaalsed (pidevad) ja diskreetsed (pidetud) tekstid J. Lotmani artiklid argikäitumise poeetikast: "praktiline" (loomulik, spontaanne) ja "rituaalne" käitumine 13. Vene formalistid (Tõnjanov, Sklovski), D. Bordwell "Poeetilise" (mittenarratiivse, mitteklassikalise) kino mõiste A
jne Tartu õhkkond oli algselt väga vene kirjanduslik. Kirjandusteaduste taust; süüdistused humanitaarteaduste dehumanseerimises ja liigse depolitiseerimises. Lotmani kirjutised olid alati poliitiliselt vöga mittemidagiütlevad, sest KGB hingas kuklasse ja üritati tuua näiteid varasemast, mitte kunagi 20.sajandist. Moskva taust polnud väga kirjanduslik, vaid hoopis lingvistika ja orientalistika põhine. Tähtsamad nimed: Ivanov, Toporov, Andrejevitš. Alates 1960.ndatest alustati koostööd Tartu koolkonnaga. Tehti konverentse Moskvas ja suvekoole Käärikul.' Mis oli neil ühist: *Kõik konverentsid viidi läbi heatahtlikus keskkonnas, ei laskutud kunagi isikule tasemel jne *Lotman nimetab Tartu ja Moskva teadlaskogukonna (ja nende teoreetiliste aluseelduste) vastuolulist kombinatsiooni „õnnelikuks kooseluks“ *Iga liikme individuaalsus ning vabadus nii stiili, arvamuste kui ka uurimisobjektide
tähistatava. Barthes uurib ideoloogilisi tähendusi. Tänapäeva müüdid kasutavad oma elementidena tavalisi tänapäeva asju. Seotud kodanluse kriitikaga. Jules Verne'i Nautilus on tegelikult väga kodune kirjanik. Tema maailm on suletud, möbleeritud ja täis asju. Allveelaev Nautilusel on kamin, piip ja toasussid. Verne'i eesmärgiks on maailma asustamine ja mugavustega täitmine. Seevastu Rambeau Purjus laev on tühi. Tartu-Moskva semiootikakoolkond. J. Lotman, V. Toporov, B. Uspenski. Lotman Kultuurisemiootika teesid 1973. Rakendatakse binaaropositsioonide meetodit. Kultuur on alati vastandatud mittekultuurile ja sellega tihedalt seotud. Kultuur-loodus kui 35 tehtu ja mittetehtu, inimese poolt loodud ja loomulikult tekkinud. Kultuur- tsivilisatsioon. Kultuur on loomulik, algne, inimlik; tsivilisatsioon on kunstlik, tehniline. Kultuur-kaos, korrastatud ja mittekorrastatud ruum
annaabi.ee 
