Herman Hesse romaani peategelane Harry Haller on pealtnäha tavaline keskealine meesterahvas, kuid tema sees on peidus kaks poolust, hunt ja inimene. Pidev võitlus hinges toob kaasa rahulolematuse ja kriitika ümbritseva suhtes, kuid Harry kuulub juba harjumusest sellesse maailma. Liiga kõrged eluideaalid ning kohanematus selles paigas toovad kaasa pideva masenduse. Ta nõuab elult ülimat ning ei suuda leppida tema totruse ja toorusega. Harry on elus pettunud ning püüab oma mured unustada alkoholiga, kuid ka see ei päästa. Tihe positsioonivõitlus inimeses ja hundi vahel teeb olemise veelgi raskemaks. Loomalik instinkt tahab elada omaette ning ning kõike maha põlata. Inimene aga püüdleb kõrgema vaimse oleku poole. Kumbki pool ei suuda leppida teineteisega ning Harry saab endale sobiva nimetuse stepihunt, üksi olev rahulolematu olend. Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt aga mitte kunagi
➔Pabloga Maagilises teatris, narkootiline jook. ➔Erinevad kambrid- Stepihunt iseenda mitmes versioonis. ➔Näeb Herminet Pabloga. Tapab Hermine. ➔Mozart ja raadio Näiteid tekstist “Tõeliselt pole aga ükski, isegi kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuse ja kõikvõimalikkuse kaos.” “Alati on ju selliseid inimesi, kes nõuavad elult ülimat ja ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.” "Ja ka kõige õnnetumas elus on omad päikesepäevad ning keset liiva ja kivirähka omad väikesed õnnelilled." Lemmiktegelane ➔ Hermine ➔ Noor ➔ Harry väga hea sõber, kellesse armus, kelle kahjuks maagilises teatris peegeldusest noaga tapab. ➔ Meenutas välimuselt Harry nooruspõlvesõpra Hermanni. ➔ Mõjuvõimas, domineeriv, sõbralik, abivalmis, kurtisaan, lõbus, tark. ➔ Oluline roll peategelase eneseotsingutel, maailmavaate muutmisel.
võetud. Ta siirdub etnilise, sotsiaalse või poliitilise väljatõugatu kohalt sümboolse omaksvõetu kohale; ta saavutab juurdepääsu võimupositsioonile, mis seni jäi tema arvates väljapoole haardeulatust." (Krull 1998: 136-137). Kui mässu võimalus kaob, kaob lisaks religioossele sidemele ka väljatõugatuse tunde ületamise võimalus: algpunkti naasta ja leping taasformuleerida. See tähendaks nii reaalse mässu (koos segaduse ja paratamatu toorusega) kui ka sümboolse mässu (mis teostub religioosses või esteetilises sfääris) võimatust: normaliseerivast survest oleks võimatu pääseda ning iga mässuline tegu oleks võltsitav millekski muuks (viimase eest hoolitseks meedia). Selle taustal sõnastab Kristeva Krulli sõnutsi psühhoanalüüsi sõnumi: "õnn eksisteerib vaid mässu hinnaga". Keegi ei saa Kristeva väitel tunda naudingut, kui ta ei põrka kokku mingi tõkke, keelu, autoriteedi või seadusega, millega jõukatsumine
Tema häbitule hingelisele terroriseerimisele sotsiaaldemokraa-tia poolt reageerib mass sama vähe nagu ka tema inimõiguste ja vabaduste masendavale kuritarvitamisele. Ta ei oma väiksematki ettekujutust kogu õpetuse sisemisest mõttetusest, ta näeb ainult halastamatut jõudu ja selle jõu loomalikku toorust, mille ees ta lõppude lõpuks alistub. Kui sotsiaaldemokraatiale seatakse vastu enamõiglane õpetus, kuid mida viiakse läbi samasuguse jõuga ja loomaliku toorusega, siis see õpetus võidab, ehkki peale rasket võitlust. Ei möödunud kahte kuudki, kui mulle sai täiesti selgeks sotsiaaldemokraatlik õpetus ise, samuti tehnilised vahendid, mille abil ta seda läbi viib. Ma mõistsin hästi seda häbitut ideelist terrorit, mida see partei kasutab kodanluse vastu, kes pole võimeline talle ei füüsiliselt ega moraalselt vastu seisma. Antud märguandel algab tõeline vale ja
Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall, keda tapmisele viiakse. Vastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma vennaga ühetaoliseks arvasin, tema kõrval õige inimesesõber oli. Ta pakkus mulle rohkesti toitu ja jooki, mis mulle aga paraku alles siis õieti maitsma hakkas, kui kuulsin, et sinu haav kiiresti paranemas olevat. Joobnud peaga kahetses Christoph sagedasti minu viletsat käekäiku ja vandus Ivot, kes oma valjuse ja toorusega ka oma lihase venna elu kibedaks tegi. Ivo ise ei näidanud mulle mitmel päeval nägugi. Ühel õhtul tuli ta üksipäini minu juurde ja hakkas mind kibedasti pilkama. Minu tuju oli pika vangipõlve läbi muidugi rikutud ja Ivo pilkamine ei parandanud seda sugugi. Ma andsin valusasti vastu, üks sõna tuli teisest ja asi lõppes sellega, et Ivo mulle noa rindu pistis.» «Minule ütles ta, sina olevat ausas kahevõitluses tema käe läbi langenud,» heitis Agnes vahele.
annaabi.ee 
