Viinamarjasuhkur on glükoos, mis on fruktoosist natukene vähem magus, kuid imendub inimorganismis väga ruttu. Seda kasutatakse tilgutites elujõu sissetilgutamiseks, samuti kiire energia taastajana sportlaste taastus- ja energiajookides. Poodides on saadaval ka mitmesuguseid suhkrusiirupeid. "Siirupid on suhkrulahused. Eelistada tuleks neid, kuhu pole lisatud lõhna- ja värvaineid. Üks selline on näiteks melassisuhkur, mis on väga tume suhkrupeedi toorsiirup ja sobib küpsetistesse ja kompottidesse, aga paar teelusikatäit võib lisada ka marinaadile või lihatoidule," soovitab kulinaariaõpetaja. Kui palju võib suhkrut süüa? Uute Eesti toitumissoovituste järgi on normaalne tarbida suhkrut, maiustusi ja karastusjooke maksimaalselt kaks kuni neli portsjonit päevas. Üks portsjon kujutab endast kas kaks teelusikatäit mett, suhkrut või moosi või 1015 grammi küpsist või kümme grammi sokolaadi. Kes paneb hommikul ja õhtul tee sisse kaks
Inglise meremeeste kõnepruugis oli jook enamasti rumbullion, mis lühenes edaspidi kirjakeelseks rumiks, prantslased teisendasid selle omakorda rhumiks ning hispaanlased roniks, mis ongi tänini kasutusel. 3 Suhkruroosiirupi ja melassi vedu kujunes alustalaks kuldsele orjanduskolmnurgale trassil Kariibi mere saared Uus-Inglismaa Lääne-Aafrika. Kõigepealt veeti toorsiirup Põhja-Ameerikasse, kus see rummiks ümber töödeldi, seejärel purjetati Mustale Mandrile, kus rumm võimalikult soodsalt värske orjalaadungi eest maha müüdi. Orjad viidi aga otseteed rummisaarte istandustesse tööle. Tänu Inglise meremeestele, kelle igapäevasesse toiduratsiooni kuulus seaduse kohaselt 1½ pinti kanget rummi, levis jook 18. saj ka mujal maailmas. Seadus ise kehtis kuni 20. sajandi 60ndateni, kuid 1740. aastal käskis admiral Vernon rummi
Viinamarjasuhkur on glükoos, mis on fruktoosist natukene vähem magus, kuid imendub inimorganismis väga ruttu. Seda kasutatakse tilgutites elujõu sissetilgutamiseks, samuti kiire energia taastajana sportlaste taastus- ja energiajookides. Poodides on saadaval ka mitmesuguseid suhkrusiirupeid. "Siirupid on suhkrulahused. Eelistada tuleks neid, kuhu pole lisatud lõhna- ja värvaineid. Üks selline on näiteks melassisuhkur, mis on väga tume suhkrupeedi toorsiirup ja sobib küpsetistesse ja kompottidesse, aga paar teelusikatäit võib lisada ka marinaadile või lihatoidule," soovitab kulinaariaõpetaja. Kui palju võib suhkrut süüa? Uute Eesti toitumissoovituste järgi on normaalne tarbida suhkrut, maiustusi ja karastusjooke maksimaalselt kaks kuni neli portsjonit päevas. Üks portsjon kujutab endast kas kaks teelusikatäit mett, suhkrut või moosi või 1015 grammi küpsist või kümme grammi sokolaadi
Nimetust kill-devil oli üldlevinud, seda kasutasid oma arveraamatutes ka tollased reederid ning kaupmehed. Inglise meremeeste kõnepruugis oli jook enamasti rumbullion, mis lühenes edaspidi kirjakeelseks rumiks, prantslased teisendasid selle omakorda rhumiks ning hispaanlased roniks, mis ongi tänini kasutusel. Suhkruroosiirupi ja melassi vedu kujunes alustalaks kuldsele orjanduskolmnurgale trassil Kariibi mere saared Uus-Inglismaa Lääne-Aafrika. Kõigepealt veeti toorsiirup Põhja- Ameerikasse, kus see rummiks ümber töödeldi, seejärel purjetati Mustale Mandrile, kus rumm võimalikult soodsalt värske orjalaadungi eest maha müüdi. Orjad viidi aga otseteed rummisaarte istandustesse tööle. 5 Tänu Inglise meremeestele, kelle igapäevasesse toiduratsiooni kuulus seaduse kohaselt 1½ pinti kanget rummi, levis jook 18. saj ka mujal maailmas. Seadus ise kehtis kuni 20. sajandi 60ndateni, kuid 1740
Nimetust kill-devil oli üldlevinud, seda kasutasid oma arveraamatutes ka tollased reederid ning kaupmehed. Inglise meremeeste kõnepruugis oli jook enamasti rumbullion, mis lühenes edaspidi kirjakeelseks rumiks, prantslased teisendasid selle omakorda rhumiks ning hispaanlased roniks, mis ongi tänini kasutusel. Suhkruroosiirupi ja melassi vedu kujunes alustalaks kuldsele orjanduskolmnurgale trassil Kariibi mere saared Uus-Inglismaa Lääne-Aafrika. Kõigepealt veeti toorsiirup Põhja- Ameerikasse, kus see rummiks ümber töödeldi, seejärel purjetati Mustale Mandrile, kus rumm võimalikult soodsalt värske orjalaadungi eest maha müüdi. Orjad viidi aga otseteed rummisaarte istandustesse tööle. Tänu Inglise meremeestele, kelle igapäevasesse toiduratsiooni kuulus seaduse kohaselt 1½ pinti kanget rummi, levis jook 18. saj ka mujal maailmas. Seadus ise kehtis kuni 20. sajandi 60ndateni, kuid 1740. aastal käskis admiral Vernon rummi veega (vahekorras 1 : 4)
annaabi.ee 
