S, M D7 T D65 T D43 T D2 T6 D7 t D65 t D43 t D2 t6 põhik. lah. I p. lah. II p. lah. III p. lah. põhik. lah. I p. lah. II p. lah. III p. lah. Lahendused: VII ehk juhttoon laheneb alati I-sse ehk toonikasse (duuris D-J, mollis SI-R) V jääb alati paigale (duuris S-S, mollis M-M) IV laheneb alati III-sse (duuris N-M, mollis L-J) II laheneb alati I-sse ehk toonikasse (duuris L-J, mollis D-R) Intervallid Intervall on kahe astme vaheline kaugus. Harmooniline intervall samaaegselt kõlavad helid, meloodiline intervall teineteisele järgnevad helid. (vt. laulik lk. 211) Priim p.1 0 tooni Sekund 2 astet v.2 0,5 tooni s.2 1 toon
Timpanid on väga vanad pillid ning nad olid koos tuubadega kuninglikeks pillideks Egiptuses ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmisid XIX sajandi lõpul. Seda sõna kasutatakse alati mitmuses, sest ühekaupa ei tarvitata ka timpaneid orkestris. Kuni 19.sajandini kasutati kahte timpanit tüüpiliselt läbimõõduga 25 ja 28 tolli. Häälestati nad toonikasse ja dominanti ning mängiti kaasa vaskpillide fanfaarseid käike. Üldiseks häälestamiseks kasutati 6-8 kruvi, mida keerates nahka pingutati või lõdvestati. Sellest muutus heli vastavalt kõrgemaks või madalamaks. Kui partituur nõudis timpanite häälestuse muutmist teose keskel, tuli seda teha võimalikult vaikselt samal ajal, kui ülejäänud orkester mängis, kusjuures mängitav materjal ei pruukinud olla samas tonaalsuses kui uus nõutav häälestus.
agitato ehk erutatult. Temperamentne. Lõppeb konkreetselt ja ühe akordiga. Esitaja mängis seda ülimalt hingestatult. 6. J.S Bach Prelüüd ja fuuga g-moll HTK I osast – esitas Liliane Reiljan. Tempo on lento ehk väljapeetult, aeglaselt. Dünaamika on kasvav. Bachil on iseloomulik mitmehäälsus ehk polüfoonia ja seda on hästi näha selles teoses, iga hääl räägib oma lugu. Suurt kulminatsiooni ei toimu ja lõpeb rahulikult toonikasse. 7. F. Chopin Ballad nr 4 f-moll op 52 – algab jutustavalt, armunult ehk amoroso. Dünaamika kasvab, kuid siis muutub tagasi rahulikuks. Vahepeal muutub kapriiseks või kirglikuks. Lõpus muutub grandioosseks, suursuguseks. 8. F. Schubert Sonaat a-moll D 537 – Marilin Gill’i esituses. Meeleolu on vahelduv, enamasti mažoorne, vahepeal kõlab äkilisi kohti kuid siis vaibub. Tempo on cantabile ehk laulvalt. Register on keskmine, kuid esineb palju liikumisi
Mõlema häälestuse puuduseks võimatus kasutada paljude võtmemärkidega helistike, mis nende puhul kõlaksid väga ebapuhtalt.3)võrdtempereeritud-oktav jagatakse kaheteistkümneks osaks nii et pooltoonid oleksid täpselt ühesuurused. Õiget pole, häälestus sõltub interpreedist. Helireas nähakse laadi materjaalset kandjat, iga aste laadis täidab talle eriomast funktsioonist(T,D). Peamiseks seaduspärauseks dominandi lahenemine toonikasse. Loomuliku maz.puhul kolm hierarhilist taset:T, T kaks ülemist heli e.kolmas ja viies, ülejäänud helid(altereeritud helid lähevad neljanda taseme alla). Hierarhia on Lääne muusika seaduspärasus. Eesti regilaulus võib helirida koosneda vaid 3-4st noodist. Vaid üks tugiheli, funktsionaased suhted nõrgemad. 6. Kuulmisillusioonid e -paradoksid. Kas paradoksid on ,,tajuvead" või on nad vaadeldavad objektiivsetes kategooriates nn positivistlikult aluselt
salmist lisandub ka flööt, mängides sarnast motiivi. Neljas salm kordab jällegi teist salmi, kuid seekord pole harf täiesti partituurist kadunud. Nimelt kordab see kolmandas värsireas meloodiat 26 väikese vältuse erinevusega, mis tuleneb teksti erinevusest.Võrreldes teise salmi lõpuga, on meloodia natukene erinev lõpeb nimelt toonikasse. Neljanda salmi lõpus võime leida 3- taktise coda, kus kuuleme taas harfi glissandosid ning flöödi soolot. Keelpillid hoiavad taas pikki noote. Lugu lõpeb jõuliselt, dünnamilise tõusuga. 4.3 SAATEST TULENEVAD ERINVUSED Võrreldes klaveriversiooniga,on orkestriversioon intiimsema ning õrnema väljenduslaadiga. Keelpillid ning soolopillidena mängivad puhkpillid raamivad mõtet teemandi särast ning tema armastusest päikse vastu
annaabi.ee 
