Siim ütles, et nende juures on nii igav ja Laura lisas, et kui nad seal eelmine kord olid, uuris vanaema, kas ta temaga koos kududa ei taha. “Mina ja kuduma! Ei!” hüüatas Laura. Isa aga ütles kavalalt: “No kuulge, me eile rääkisime vanaema ja vanaisaga. Nad ütlesid, et neil on midagi väga huvitavat teie jaoks ja vanaisa küsis, et kas teile kummitused meeldivad.” Lapsed hüüdsid kooris: “Jaa, väga meeldivad! Me iga päev räägime tondijutte! Aga oot, miks vanaisa seda teada tahtis?” Isa vastas, et seda ta ei tea ja läks emaga ülemisele korrusele asju pakkima. Laura sosistas siis Siimule, et tema arvab, et vanaemal ja vanaisal on nende jaoks mingi kummitustega seotud üllatus. “No siis ootan ma väga vanaema ja vanaisa juurde minemist,” mõtles Siim. “Ma tean, mina ka,” vastas Laura ja nad läksid oma asju pakkima. Paari päeva pärast oligi see päev käes, kui ema ja isa läksid puhkusele ning viisid Laura ja
ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud. Sest see oli tõsi jutt. Kõik teadsid, et kadunud kaarna Peep oma endistel hoonetel ja rahaaukudel käib silma peal hoidmas. Kord oli lihunik tontide kiuste metsast läbi läinud koos suurel hulgal rahaga, Külarahvas rääkivat, et tondid maksid kätte nende kiusamise eest, sest lihuniku ei nähtud enam. Kui Kaarna Peep naisega sinna kolis, siis ega nemadki neid tondijutte enne uskunud, kui vaesus majas oli. Peremees sai abi tulihännalt, kes neile rikkust korstna kaudu majja viinud. Peep sai hurtsiku asemele suure maja ja veski pealekauba. Paari aasta pärast tulnud kuri oma palga järele, mis peale tõusus kära ja siis tuli hävitanud kõik. Mehest polnud jälgegi. Naine suri ka paari aasta pärast ära ja nende maad said endale võõrad, kel teiselpool silda väiksem veski oli, Sestpeale käinud Peep vanades põlenud riietes seal kodukäijaks.
Katagimono zanri kujundas Kiseki välja kirjastusest lahus tegutsemise ajal. Seken musuko katagi (1716), Seken musume katagi (1717) ning Ukiyo oyaji katagi (Visandeid voolava maailma isadest, 1720). Tüüpiline katagimono kogumik: satiirilises laadis kujutatud samalaadsete tegelaste karikatuursed portreed. Ueda Akinari -oli üks populaarkirjanduse esindajaid 18 sajandil, oli kirjanik, arts ja õpetlane, oli ka kokugaku õpetlane. Eelkõige kirjutas tondijutte. Kõige tuntum yomihoni (yomihon-tõlkes- raamatu lugemine, Edo ajastust) esindaja. 2 tema tuntud teost: Ugetsu monogatari (vihma ja kuupaiste lood) ja Harusame monogatari (kevad vihma lood). ''Minu unenägude karpkala'' ''Kibitsu pada'' ''Sinine rätik'' (Helendab punane kuu, Tuul sahistab mändides,Puhas pimedus igiöös, Oh, milleks, milleks küll) Kyokutei Bakin - hilis Jaapani Edo ajastu kirjanik. Tema tuntum teos Nans Satomi Hakkenden(8 koera
Rääkides tremendum aspektist peab Otto selle all silmas spetsiifilist enese profaansuse tajumise, aukartuse või hirmu tunnet, mille varjund ning intensiivusus erineb kogemuseti. Antud hirmutunne on niivõrd spetsiifilise iseloomuga, et taolise deemonliku ehk ,,üleloomuliku hirmu" tähistamiseks on mitmes keeles olemas eraldi sõna. Võrdpildi toob Otto õuduslugude kuulamisel tekkivast emotsioonist. "Et see nõnda on, näitab võimas külgetõmme, mis iseloomustab tondijutte nende õuduse ja "vabinaga" ning seda isegi kõrge ja igakülgse haridusega inimeste puhul. On märkimisväärt fakt, et füüsiline reaktsioon ja ainuomane pelg, mille põhjustab see üleloomulikult jube, on ka ise ainuomane - ning "loomuliku" hirmu või pelgamise puhul me seda ei leia." (OTTO 1992:16) Samas on ka see kogemus ise oma olemuselt ambivalentne - ta pole eranditult negatiivne, vaid äärmiselt veidral kombel on ta vahel samas ka külgetõmbav ja paeluv.
annaabi.ee 
