Majakovski on eeskätt linnaluuletaja. Tema kujutatud linnas, mis ei tähenda ainult Moskvat, elavad inetud inimesed pööbel, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine, karjumine ning räuskamine. Luuletuses ,,Kuidas minust sai koer" lõi ta pildi luuletajast, kes tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab luuletajat jälitama, tallataes üksteist jalge alla. Luuletaja on üksi ja püüab põgeneda, kuid, kogunud julgust, hakkab vastu, sest tunneb, et tal pole nende inimestega midagi ühist. Pilt rahvahulgast on võimendunud ja seeläbi nihestunud. Pilt muutub äärmuslikuks: luuletaja näeb kovikus istuvaid inimesi kui roosat tainast, mis lodevalt valgub üle toolide luuletus ,,Kõrini".
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere Ja vihma katkisest lööb sisse ruudust „Ikalduse aastail“ Öös huikab madrus. Rohket saaki haistes, Me külla parves murdnud hullud rotid. Neist kihisevad kambrid, voodikotid, Kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes c) „Vana sepp“ Hoost rautamast veel kuum ja higine, ta raskel sammul astub üle turu. Alt mütsi tolkneb juus tal pigine ja hambais ragiseb veel rauapuru. Ta huultel iial jutt ei sigine, söetolm on ammu matnud hingekuru; tal’ iial hulkuv hoor ei ligine ja piibu pealt talt keegi tuld ei nuru. Nii möödund kõigest pilgul kinnisel, ta hetkeks peatub hoone künnisel, kus juudil tolmud rõivaid ripub varnas. „Siin pidasin kord oma pulmapeo …“ mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
Majakovski oli eelkõige linnaluuletaja. Tema kujutatud linnas, mis ei tähenda ainult Moskvat, elavad inetud inimesed lihtrahvas, mass, soovide ja ideaalideta rahvajõuk. Luuletaja kujutas neid inimesi kui kurje, agressiivseid, jälke loomi, keda huvitavad vaid söömine, joomine, karjumine ning räuskamine. Luuletuses ,,Kuidas minust sai koer" lõi ta pildi luuletajast, kes tahab tänaval tuttavat tervitada, kuid tunneb äkki, et tema suus kasvab kihv ja pintsaku alt tolkneb välja suur karvane saba. Nagu alati, ilmub kiiresti kohale rahvahulk, kes hakkab luuletajat jälitama, tallates üksteist jalge alla. Luuletaja on üksi ja püüab algul põgendeda, kuid, kogunud julgust, hakkab vastu, sest tunneb, et tal pole nende inimestega midagi ühist. Pigem käitub ta nagu koer: laskub neljakäpakile ning haugub. Majakovski värssides elab luuletaja, kes teadlikult on valinud oma saatuseks üksinduse.
Esimene erinevus on muidugi selles, et oleme muutujatele valinud erinevaid tähi- seid. Mõned oleme tähistanud tähtedega, mõned sõnadega. Erinevusi on aga teisigi: mõnes võrrandis on üks muutuja, mõnes mitu. Mõnes võrrandis on muutuja esimeses astmes, mõnes on ta kõrgemasse astmesse tõste- tud. Mõnes võrrandis tolkneb ka mõni nullist erinev arv, mida nimetasime vabaliik- meks, teises on ainult muutujad. Erinevat tüüpi võrrandid aitavad kirjeldada erinevaid tingimusi, kuid küsivad ka eri- nevate lahendusmeetodite järele. Ühe muutujaga võrrand Võrrandites ning on mõlemas ainult üks muutuja ehk otsitav suurus
annaabi.ee 
