metsvööndis, Euroopas ka metsastepis, alates Püreneedest, Prantsusmaast, Briti saartest ja Skandinaaviast kuni Sahhalini ja Jaapanini. Toitumine: Metskurvitsa toiduks on mullas elavad ussid, putukad ja nende vastsed. Eelistatumateks toitumispaikadeks on metsaojade ja -kraavide pehmed kaldad, veeloike ääristav muda ja üldse vesisemad kohad, kust saab toitu hankida nokaga mudas songides. Pesitsemine: Suve jooksul pesitseb kaks korda, mistõttu mäng kestab vastavalt aprilli keskelt mai keskpaigani ja juuni keskelt juuli alguseni
Suvel metsades, parkides, aedades, veekogude ääres, ka asulates. Päevasteks varjepaikadeks on hoonete katusealused, seinapraod, müürilõhed, puuõõnsused, harva asustab ka linnupesakaste. Aktiivsusperiood, mil loomad toituvad, kestab aprilli keskpaigast oktoobri keskpaigani. Kevadel ja sügisel on põhja-nahkhiir aktiivne üksnes soojematel öödel, mil õhutemperatuur ulatub üle +6 °C. Septembri keskpaigas, sooja ilmaga, lendab ta enamasti lühiajaliselt vaid öö esimestel tundidel. Toitumispaikadeks on avatud lennupaigad mitmesugustes puistutes ja veekogude ääres. Tihti lendab metsasihtide, alleede, lagendike ja veekogude kohal, mitte kaugel puudest. Rannikutell, kus metsa pole, toitub roostiku, rannaniidu ja kadastiku kohal. Lennu kõrgus on harilikult 5—15 m, kesköö paiku kuni 30 m. Kevadel ja suve lõpul, kui ööd on pimedad ja tihti jahedad, toitub ta sageli ning mõnikord arvukalt tänavalaternate ja muude tugevate valgusallikate juures, kuhu on koondunud saakputukad
Must-toonekurg toitub Eestis mitmekesistes biotoopides kalatiikidest küntud põldudeni ka rabades ning roostikes. Toitumispaikade arv ja kvaliteet on ellujäämise ja sigivuse seisukohalt määrava tähtsusega. Toitumisveekogu valikul on must-toonekure jaoks olulised eelkõige selle puhtus ja varjava taimestiku olemasolu, eriti inimasustuse läheduses. 2007. ja 2008. aastal tehtud toitumispaikade uuringu esialgsete tulemuste järgi on meelpärasemateks toitumispaikadeks järgnevas tabelis toodud kohad (5). Väiksema tõenäosusega võivad toitumisaladeks olla heinamaad, põllud ja muud alad (nt karjäärid, õuealad). Must-toonekure toit koosneb esmajoones väikestest kaladest (5). Must-toonekure põhitoiduks on igasugused kalad ja kahepaiksed (2) harvem väikesed imetajad. Toitu jahitakse aktiivselt liikudes. Saagi püüdmisel veest on iseloomulik avatud tiibadega varju tekitamine. Eestis on saakobjektidena määratud: raba-, rohu- ja
Lendlaste kaitsele saab kaasa aidata sobivate varjekastide ülesseadmisega. Tiigilendlane on Eestis looduskaitse all alates aastast 1958. Tiigilendlane kuulub liigikaitse kategooriasse nr II . 9. Veelendlane Veelendlane on suhteliselt väike, lühikeste kõrvadega nahkhiir, kelle selg on hele- või punakaspruun, kõhupool on hallikasvalge ning kõrvad ja lennunahk pruunid. Tiivad on laiad. Veelendlane on meie tavalisemaid ja arvukamaid nahkhiireliike, kelle elu- ja toitumispaikadeks on peamiselt veekogude ümbrus ja pargiilmelised puistud. Suveöödel võib veelendlasi näha lendamas peaaegu kõikide veekogude - jõgede, tiikide ja järvede - kohal. Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1.-2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal
annaabi.ee 
