vahest. Eestis sademeid sõltuvalt piirkonnast ca 650- 800 mm. Aurumine on kogu territooriumilt aga ühtlane 450-470 mm aastas. ·Suvise veetemperatuuri järgi jaotuvad jõed: Külmad Jahedad Parajad Soojad <13 °C 13,1-17 °C 17,1-21°C >21°C 12% 44% 34,20% 9,80% * Vee temp on mõjutatud voolukiirusest ja see on olulisem kui järvede puhul. ·Soojaveeliste jõelõikude osatähtsus on suurim Väinamere vesikonnas Jõgede toitelisust hinnatakse peamiselt kolme näitaja alusel: N, P ja lahustunud orgaaniline aine Orgaanilise aine sisalduse jaotus (dikr. oksüd. mgO/l) Eesti jõgedes 200 40 35 150 30 Jõgede arv 25
Lihtsalt kõrvaldatakse survetegurid ja ‘lastakse loodusel ise taastuda’. • Haldamine. Vähendatakse survetegureid et süsteem taastuks. • Töötlus. Muudetakse tingimusi veekogus tingimuste muutmisega valgalal – alates maa kasutuse muutmisest kuni voolusängi morfoloogia muutmiseni. Näited EL Veepoliitika Raamdirektiiv Tervendamine on protsess, kus erinevate füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste võtete ning meetodite kasutamisel alandatakse toitelisust ning parandatakse mingitest tõekspidamistest lähtuvalt ökoloogilist seisundit. • Veekogu taastamine (ka uuendamine või noorendamine) on protsess, kus mitmesuguste tehniliste võtete abil taasluuakse juba hävinud veeökosüsteem. • Tihti on aga endise ökosüsteemi ja liigirikaste koosluste taastamine võimatu, sest paralleelselt veekogu kadumisega on toimunud ulatuslikud muutused valglal. Siis on mõistlikum luua juba asenduskooslustega
Metsade loodusväärtuste hindamise metoodika (EMKAV projekt) VI Veekogude ökoloogiline taastamine Eesmärk, meetodid, olulised mõisted, näited. ● Veekogu taastamine (ka uuendamine või noorendamine) on protsess, kus mitmesuguste tehniliste võtete abil taasluuakse juba hävinud veeökosüsteem. ● Tervendamine on protsess, kus erinevate füüsikalis-keemiliste ja/või bioloogiliste võtete ning meetodite kasutamisel alandatakse toitelisust ning parandatakse ökoloogilist seisundit. ● Tihti on aga endise ökosüsteemi ja liigirikaste koosluste taastamine võimatu, sest koos veekogu kadumisega on toimunud ulatuslikud muutused valglal. Sel juhul võib luua asenduskooslustega ökosüsteemi, mis talitleb looduslikust teisiti, aga on kooskõlas valgla iseärasustega. Sellist nähtust nimetatakse veekogu rehabilitatsiooniks.
· Võrreldes 1950. aastatega on soode pindala vähenenud 2,7-2,8 korda. Soostunud maade pindala on vähenenud palju rohkem. Soode liigitus Soopaigad (soo troofsus, toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel). Soopaigased võib aluseks võtta soo taimkatet, soomassiivi kuju, turbalasundi tüüpi ja soonõo kuju ja tekkeviisi, soo arengufaasi. Soo kui elupaiga seisukohalt olulised liigitused lähtuvad soostumist esilekutsuvast tegurist ning väljendavad kasvukoha toitelisust jm. tingimusi. Sobib ka soode liigitus "Paal, 1997, 2001" põhjal. Allikasood · võivad kujuneda gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu; · on alati põhjaveetoitelised, millele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis (siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks); · vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väikesed; 10
Raba on unikaalne vähemuutuv ökosüsteem, kus valitsevad sellised keskkonnaolud, mida suudavad taluda püsiva elupaigana vaid vähesed taimed ja loomad. Toitainete vaese mulla tõttu on raba liigivaene keskkond, kus levinuimaks puuliigiks on harilik mänd, mille radiaalset juurdekasvu uuritakse ka antud töös. Puude loodusliku uuenduse arvukus, kasv ja selle liigiline koosseis sõltub soodes mullaviljakusest. Arvestades rabas olevat toitainete vaesust ja sademevee toitelisust, siis on palju teisi loodusliku uuenduse teket ja arengut mõjustavaid tegureid, millest kõige tugevamad on seotud inimtegevusega. Siia kuuluvad rabade kuivendamine, maaharimine, väetamine ning antud töö uurimisobjektina õhusaaste. Madala puhverdusvõimega rabades tingib õhusaaste teiste ökosüsteemidega võrreldes märksa ulatuslikumaid ning selgemini avalduvaid muutusi, neid täheldati esmakordselt
annaabi.ee 
