VÄETAMINE Teraviljade toitumise seisukohalt osutuvad tähtsateks toiteelementideks NKP, mida nimetatakse ka põhitoiteelementideks. Kindlasti peab taime toitekeskkonnas olema Ca, Mgja S, poolmikroelemendid Feja Mnja mikroelemendid B, Co, Cu, Mo, Znja teised. Väetise kogused sõltuvad mulla toitainete sisaldusest, planeeritavast saagist, väetiste tasuvusest ja saagiga eemaldatud toite elementidest. VÄETISTE ANDMISAJAD JA MEETODID. Lähtudes külviajast eristatakse külvieelset, külviaegset ja külvijärgset väetamist. Külvieelselt antakse orgaanilised väetised.
põhjustavad suure lämmastikukao mullast. 9. Toitainete omastamine taimede poolt – taim omastab toiteelemente kindlate ühenditena (peamiselt ioonidena) mida nim taimetoitaineteks. Nende sisenemine toimub lahustunud ühenditena(vees või nõrkades hapetes lahustunud). Lahuseid, milles taim toitaineid omastab, nim toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. 10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid – taime toiteelementideks nim keemilisi elemente, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtki ei ole võimalik talle omaste funktsioonide tõttu võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga. Neid jaotatakse kvantitatiivsetest vajadustest lähtudes: *Makroelemendid: C; O; H; N; P; K; Ca; Mg; S(nende sisaldus taime kuivaines on mõni kümnendik kuni mitukümmend %). *Poolmikroelemendid: Fe; Mn; (Si; Al) on makro-ja mikroelementide
kultuuridel.Väävelväetised soodustavad mügarbakterite agengut mullas. 9. Toitainete omastamine taimede pooolt taim omastab toiteelemente kindlate ühenditena (peamiselt ioonidena) mida nim taimetoitaineteks. Nende sisenemine toimub lahustunud ühenditena. Lahuseid, milles taim toitaineid omastab, nim toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus. 10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid taime toiteelementideks nim keemilisi elemente, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtki ei ole võimalik talle omaste funktsioonide tõttu võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga. Neid jaotatakse kvantitatiivsetest vajadustest lähdudes: o Makroelemendid: C; O; H; N; P; K; Ca; Mg; S(nende sisaldus taime kuivaines on mõni kümnendik kuni mitukümmend %)
sest tootlikkus ja kvaliteet võrreldes koorelitega on madal. Samuti kasutatakse ka tüükultivaatoreid. Kevadine mullaharimine tehakse reeglina ketaskooreliga ning sellele järgneb külv Teraviljade külvieelne mullaharimine Otsekülvi meetod. · Otskülvi meetodit kasutades mullaharimist üldse ei toimu · Sügisel peale viljakoristust või ka kevadel tehakse keemiline umbrohutõrje ning külvatakse Teraviljade väetamine Tähtsateks toiteelementideks osutuvad lämmastik, fosfor, kaalium (põhitoiteelemendid). Kindlasti ei tohi taime toitekeskkonnast puududa kaltsium, magneesium, väävel, poolmikroelemendid raud ja mangaan ning mikroelemendid (boor, koobalt, vask jt). Teraviljajuured võivad tungida kuni 1,5 m sügavuseni, kuid 60-70% toitainetest omastavad nad huumushorisondist. Sügavus, kust taimed omastavad toitaineid kõige enam on 7-15 cm. Väetiste kogused, mis mulda viiakse, peaksid vastama sellele, kui palju taimetoiteelemente
Veelgi kõrgema temperatuuri puhul assimilatsiooniprotsess väheneb järsult ja lakkab täielikult 40-50 kraadise temperatuuri juures. Miinuskraadide puhul puude uuenemine väheneb ja takistuseks on see ka puude kasvule. Samuti on selgesti märgatav hingamise intensiivsuse kasv koos temperatuuri tõusuga 0-40 kraadini. Edasine temperatuur on juba puudele kahjulik ja mõjub kasvule pärssivalt (Valk 2005: 100). 1.3.1 Toitained ja nende edasikandmine puudes Taimede kõige tähtsamateks toiteelementideks peetakse lämmastikku, fosforit ja kaaliumit (Valk 2005: 68) ja magneesiumit. Vähesel hulgal on vajalikud veel mitmed 15 ained, sealhulgas raud. Kõiki neid aineid saavad taimed peamiselt mullast, ehkki mõndagi saab võtta ka lehtede kaudu õhust. (Pleijel 1993: 19). Soode puhul pole ka kahtlust, et kaltsium on üks olulisemaid tegureid, millest sõltub turvasmuldade viljakus (Valk 2005: 68).
nimetatakse detridofaagideks (vihmaussid, sajajalgsed, termiidid, sipelgad jt.). Nii nagu tavalised konsumendid, jaotatakse ka detridofaagid esmasteks toituvad otseselt detriidist, teisesteks jne. Seened ja bakterid moodustavad tavaliselt eraldi detridofaagide alagrupi ja neid nimetatakse redutsentideks. Detridofaagid ja redutsendid toituvad surnud orgaanilisest ainest ja seega lagundavad seda uuesti algaineteks (toiteelementideks, süsihappegaasiks, veeks). Abiootilised faktorid Abiootiliste tegurite hulka kuuluvad nii keemilised kui ka füüsikalised tegurid. Siia kuuluvad valgus (energia), temperatuur, vesi, tuul, biogeenid, happesus (pH), soolsus, tuli. Kõik tegurid toimivad organismile üheaegselt. Iga elemendi olemasolu või puudumine ohustab mingi liigi organismide eksisteerimist ja elujõulisust.
annaabi.ee 
