cm pikkune. Põdral on hea kuulmine ning haistmine, kuid nägemine paraku niisama keskpärane kui teistel metsloomadel. Põdra kasukas on hallikaspruun, talvel pisut heledam kui soojal ajal; jalad on helehallid või valkjad ning kaetud lühikeste liibuvate karvadega. Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades. Põdra toidulaud on lai alates rohust, võrsetest, lehtedest ja puukoorest kuni okste, samblike ja seenteni välja. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoor pakub lisaks
Pidev info osa seedekulglast, veres ringlevate hormoonide vahendusel või uitnärvi tundlikkust juhtivate kiudude kaudu. Uitnärvi tundlikkust juhtivad kiud saavad alguse mao ja peensoole seinast ning selle peensoole seina venitus või venituse puudumine tühja mao või soole korral, antakse edasi piklikku ajju, kust erutus levib hüpotaalamusse. Tühja kõhu ja soolestiku korral on ülekaalus need närviimpulsid, mis stimuleerivad näljakeskust, sunnivad inimest ja looma toiduotsingutele. Sama on ka peensoolest päris närviimpulssidega -> need mõjutavad näljatunde teket. Kui kõht on täis söödud, siis küllastustunne kohe ei teki. Kiiresti söömine on vale, sest küllastustunne tekib natukese aja pärast ja nii võib süüa liiga palju. -> SÖÖ AEGLASELT! Teine viis infot seedekulglast edastada on seedekulglast vabanevate hormoonide vahendusel. Need hormoonid vabanevad peensoole või mao limaskestas, lähevad verre ja vere kaudu jõuavad ... osad hormoonid soodustavad .
Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata. Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600- kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades. Põder sööb rohtu, lehti ning oksi, samblikke ja seeni. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoort süües võivad põdrad metsadele märkimisväärset kahju tekitada, kuigi nad ei koori kunagi ühte puud päris paljaks
Närvisüsteemi kuuluvad arenenumatel aju ja hästi arenenud meeleelundid ja kõhtmine närvikett. Nende seedeelundid on pärakuga lõppev sooltoru, osadel maks ja maos kitiinhambad). 35. Jõevähi eluviisid, välis- ja siseehitus, paljunemine ja kaitsmise vajadus Jõevähk on üks suuremaid jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru
annaabi.ee 
