haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele (i1), seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Ta on paikne ja väga taimestiku lembene, taimede vahel saagi varitsemisel on tema kaitsevärvusest palju kasu. Eriti hea kaitsevärvus on noortel haugidel. Maimud toituvad planktonvähkidest, vesikakanditest ja putukavastsetest, sama suve lõpuks on noored haugid muutunud röövkalaks. Toitub algul teiste kalade vastsetest, minnes järk-järgult üle suurematele toiduobjektidele, kaasa arvatud ka kätte saadavad konnad, pardipojad, pisiimetajad. Haug sööb valdavalt 5-15 cm pikkusi arvukamaid ja paremini kätte saadavaid kalu - peamiselt ahvenat, särge ja kiiska, suurjärvedes ka tinti ning rannikumeres räime. Esineb ka kannibalismi. Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Kalamajanduslikult on ta hinnatud biomelioraatorina see tähendab nn prügikala arvukuse piirajana. Üks põhjus, miks teda
kompensatsioonipunktini vastava sügavuseni. Sügavamal toimub ainult orgaaniliste ainete muundumine ja lagunemine. Valgus avaldab mõju ka läänemeres elavatele loomadele. Mitmesuguste selgrootute ööpäevased vertikaalsed ränded on otseselt seotud valgustingimustega. Päeval hoidub enamus neist loomadest põhjalähedastesse hämaratesse veekihtidesse, öösel tõusevad nad kõrgematesse kihtidesse. Samasuguseid vertikaalseid rändeid sooritavad kalad, kes järgnevad oma toiduobjektidele. VEETASEME KÕIKUMISED LÄÄNEMERES Läänemere suhteline väiksus määrab tuule mõjul tekkivate lainete iseloomu selles veekogus, sest lainete kõrgus oleneb peale tuule tugevuse ja kestuse ka tuultele avatud veeala ulatusest. Lained on Läänemeres suhteliselt väiksed, olles lahtedes veelgi väiksemad kui mere avaosades. Kõige suuremat lainetust võib täheldada Läänemere keskosas, sügavaveelistes piirkondades. Lainete kõrgus võib siin ulatuda 6
Segavad muutujad. Muutujate kovariatsioon ja allomeetria Osa liikide toitumissalgad liiguvad ringi väga suurel alal, s.t. nende kodupiirkond on suur. Teiste liikide kodupiirkond on seevastu väike. Edasi leidsid uurijad, et kodupiirkonna suurus vastab primaatide toitumistüübile: Kodupiirkond on suhteliselt väike lehetoidulistel liikidel. Kodupiirkond on suhteliselt suur neil liikidel, kes on spetsialiseerunud teatud kindlatele piiratud levikuga toiduobjektidele (putukad või puuviljad). Uurijad püstitasid järgmise hüpoteesi: kuna toiduspetsialistid (putuk- ja puuviljatoidulised primaadid) peavad oma toitu laialdaselt alalt taga otsima, siis ongi nende kodupiirkond suurem kui lehetoidulistel. Teiste sõnadega, kodupiirkonna suurus primaatidel sõltub nende toitumistüübist. Kuid vaja on kontrollida ka võimalikke alternatiivseid hüpoteese. Kahtlusteks on järgmised mõjuvad põhjused:
õpimehhanismide abil: • abistatud iseõppimine (local enhancement) – Tänu sellele, et naiivne isend liigub ringi kogenud kaaslastega (nt karjaga või parvega) sobivates paikades, satub ta teatud objektidega kokku tunduvalt sagedamini kui muidu ja õpib neid seetõttu kiiremini ise ära tundma, kasutama või vältima. Sellele aitab omakorda kaasa see, kui ta näiteks satub peale kaaslaste poolt juba kasutatud toiduobjektidele (avatud, kuid ainult osaliselt äratarvitatud käbidele, pähklitele vms), saades teada, et energiarikas toit paikneb sellise objekti kesta sees peidus; • imiteerimine ehk jäljendamine. Sellisel puhul kopeerib naiivne isend mingi motoorse tegevusmustri otse kogenud isendi pealt. Sotsiaalse õppimise all kitsas tähenduses mõistetakse tavaliselt just sellist jäljendamist. Sellise mehhanismi näitena võib tuua linnulaulu dialekti õppimise.
annaabi.ee 
