tunnistajaks. [--/ Mina pidin kinnitama, et kirstusle-baja on ikka K. Lepik, mitte aga Jüri Uluots. 5. mail 1945 tuli jälle sama major, et mind toimetada Viljandi NKVD-sse mõningate teadete andmiseks. Viljandis viidi mind NKVD ülema major Johan Mäe juurde, kes kuulutas mind arreteerituks. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati veel teatud kohast peoga läbi. Kambrid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. Tavaline lõunasöök oli veega keedetud hapukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne. Tallinna Patareis algasid uurimised Kaarel Liidaku (Karl Lepiku) asjus. Mind ,,töötlesid" kolm vene ja üks eesti uurija. Käituti võrdlemisi viisakalt. Ülekuulamised toimusid ainult öösel. Kõige vastikum ja alandavam oli uurijate püüd meid heade lubadustega nuhkideks värvata. Hirmutamiseks viidi mind paariks nädalaks Patareisse-ähvardati
Küsimused tabeli põhjal Kas tarbitud toiduainete klassid ja kogused vastavad täiskasvanud päevanormile? Esimene päev tarbisin keskmiselt 250 grammi valke, 240 grammi sahhariide ja 22 grammi karbosküülhappeid, mis sisaldab ka küllastumata rasve. Teine päev tarbisin keskmiselt 470 grammi valke, 320 grammi sahhariide ja 15grammi karboksüülhappeid, mis sisaldab ka küllastumata rasvu. Andmed on ligikaudsed, kuna ei arvutanud välja täpset aine sisaldust toiduaines. Ma arvan, et minu toidunorm päevas vastab normile. Kas tarbitud suhkru ja soola kogus oli normaalne? Jah, see on normaalne. Kuna tarbin suhkurt puhtal kujul vähe, siis arvan, et ei ületa sellega normi. Samuti ka soolaga, see on eelkõige toiduainete sees juba olemas, toidu maitsestamisel eelistan vähesoolaseid toite. Suhkru ja soola taset aitab tasakaalustada õiges koguses joogivee joomine. Mida ma võiks teisiti tarbida? Kindlasti leian, et saan oma toitumisharjumustes midagi muuta. Eelkõige
vastumeelselt mõne loo ja ütlen, et käsikähmluseks pole läinud. Saksa keele õpetaja veab mind kõrtsi kaasa ja direktor ütleb, et siin on toiduga kehvasti, et sõjas olles on parem, seal rohkem toitu. Aasta tagasi oli puhkus teistsugune, alles siin olles sain aru, kui korrast ära on mu närvid. Istun oma toas ja ootan, millal tekib tunne, et siia kuulun, aga seda tunnet ei tekigi. Lähen õega tapamaija, kust ootame 3 tundi konte, aga meil ei vea, otsa sai, õnneks on mul toidunorm, mille annan emale. Läksin Kemmerichi ema juurde ja teatasin, et ta poeg suri kiirelt, ei öelnud, et ta piinles, lahkudes annab ta mulle Kemmerichist päevapildi. Viimane õhtu kodus ja ema ütleb, et oleksin ettevaatlik ja et prantsuse naistest eemale hoiaksin. Ta muretses mulle 2ed aluspüksid, villast. Mäletan Heidelageri barakke, kuna Himmelstob kasvatas siin Tjadenit. Nõmmel harjutame lahinguõppust. Meie bardakkide kõrval asub vene
ausat nördimust liikumist takistavate asjaolude pärast. Redelist ja trepist üles ei roni Pean tunnistama, et minu meelest oli hüljeste bassein tõepoolest parim uue loomaia objekt 12 siis, kui loomaaed kolis Kadriorust Veskimetsa. Hallhüljes on suur loom; täiskasvanud isased kaaluvad kuni 300 kilogrammi, emased kuni 200. Päevane toidunorm (ja toiduks on kala) on keskeltläbi 4-5% kehakaalust, kasvavatel loomadel pisut suurem. Mitte mingil juhul ei tohi hüljeste basseini veepind ehk peegel kattuda ühtlaselt jääga: hüljes satuks paanikasse kui ei näeks läheduses lahtist vett. See on ka täiesti arusaadav -- päris- ehk kõrvutud hülglased (hallhüljes, viiger jt.), kellel puuduvad nähtavad väliskõrvalestad, toetuvad pinnasel kõhule
On olnud palju juhtumeid, kus leegionärid tapetud -- pea või jalad ja käed äraraiutud -- nagu kommunistlikel timukatel ikka on olnud kombeks teha." Kirjas seisab veel, et jõulud möödusid vaikselt. Süüa ja juua oli aga küll ning samuti maiustusi. Ka ei puudunud jõulukuusk säravate küünaldega, mille all jagati leegionäridele kingitusi. Kinkepakk oli olnud rikkalik ja väärtuslik, millesse kuulus ka pudel parimat prantsuse likööri (mitte konjakit!). Leegionäri igapäevane toidunorm on oma koguselt küllaldane, kuid maitse poolest see Lillemaale ,,ei istunud". Leegionäri palk oli 1947.a. 8000 Prantsuse frangi ümber kuus. Ärid olnud kaupu täis ja produktid vabalt saadaval. Võisid kõike osta, mida aga soovisid, ja seda ajal, mil Saksamaal ja mitmel pool mujal Euroopas olid kaubad veel kaardisüsteemil. ,,Eesti keelt pole ma kahe aasta jooksul kuulnud ega ka rääkinud," kirjutab Lillemaa, ,,välja
annaabi.ee 
