histamiini, serotoniini .Rasvarakud: Suured rasvatilku lamedat tuuma sisaldavad. Paiknevad sidekoes üksikult või rühmadena. Energiarikkad. Tiheda sidekoe rakud, kõhre- ja luurakud – haralised, täidavad luuõõsi 26. Lihasrakk ja lihaskude-Lihasrakud (koed) on võimelised kontraheeruma bioelektriliste impulsside toimel. Lihaskiud on kaetud sidekoelise ümbrisega endomüüseumiga. Lihaskiud koosnevad müofibrillidest. Müofibrill koosneb filamentidest:Aktiin, Müosiin, Titiin..1. Vöötlihased: suured lihased. Alluvad tahtele, rakutuumi sadu 2. Silelihaskude: esineb veresoonte seintes, ka siseelundites (sooled, hingamisteed). Kontraktsioonid ei allu tahtele. Rakutuumi on üks. 3. Südamelihas: 3 kihti erineva suunaga, efektiivsem kokkutõmme. Ei allu tahtele. 27. Närvirakud ja närvikude- koosneb:a) neuronitest (närviimpulsse juhtivatest närvirakkudest koos jätketega)
RNA-d. Mitmed antisense RNA-d (umbes 500 geeni), mis osalevad geeniekspressiooni kontrollis (TSIX). piRNAd koos PIWI valkudega kontrollivad transposonite ekspressiooni. 14. Valke kodeerivate geenide omadused ja funktsioonid. Inimgeenide suurus on väga varieeruv. Geenide ekson-intron struktuur: Vähesed inimgeenid esinevad üheeksonilistena. Keskmine geeni pikkus 27 kb. Geenide vahe 75 kb, Keskmine eksonite suurus 200 bp. (väikseim 3 bp, pikim 10 kb). Keskmine eksonite arv 9 (suurim titiin 363), Intronite suurus sõltub osaliselt geenide suurusest (10 bp100kb), Geenides (intronites) esineb tihti kordusjärjestusi, Mõned introniteta. 15. Geenide grupeerimise alused. Üksikud samased inimgeenid kodeerivad funktsionaalselt identseid polüpeptiide ning paiknevad kas klastris (-globiin) või ka erinevates kromosoomides (histoonid - 86 järjestust 10 kromosoomis, ubikvitiin polü- või bitsistroonsete transkriptsiooniühikutena), Funktsionaalselt sarnastesse
sarkoplasmaks, paiknevad mitokondrid, glükogeenigraanulid ja teised rakusisaldised ning müofibrillid, mis sisaldavad kokkutõmbevalke müosiini ja aktiini, regulatoorseid valke troponiini ja tropomüosiini ning lisavalke titiini ja nebuliini. Aktiini- ja müosiinifilamendid on lihasrakus asetatud korrapäraselt, ühesugused osad kõrvuti, sellepärast paistab valgusmikroskoobi all vöötlihase struktuuris üldise pikkiulise ehitusega ristiolevaid heledamaid ja tumedamaid alasid (vööte). Titiin stabiliseerib kontraktiilsete valkude positsiooni ja soodustab oma elastsusega lihase algpikkuse taastamist pärast venitust. Nebuliin kinnitub Z-kettale, paikneb aktiinifilamentidega kõrvuti ja aitab neid sarkomeeris reastada. Südamelihaskude (müokard) leidub ainult südames. Selle tegevus ei ole otseselt tahtlikult reguleeritav. Tema rakkudel on nii vööt- kui ka silelihasrakkude omadusi. Ehituslikult on müokard sarnane vöötlihasele. Müosiini- ja aktiinifilamente sisaldavad lihaskiud
Palju efektiivsem võrreldes anaeroobsega. ATP allikad ja aeg Fosfokreatiin: lühiajaline pingutus, maksimaalse jõuga Anaeroobsed: keskmise kestvusega intensiivne pingutus Aeroobne: pikaajaline, väiksema jõuga pingutus Libisevate filamentide teooria Lihase lühenemine toimub seoses aktiini filamendi libisemisega müosiini filamendi suhtes. See lühendab sakromeeri, ning sakromeeride lühenemine on vastutav lihaskontraktsiooni eest. titiin - stabiliseerib kontraktiilseid valke ja soodustab oma elastsusega lihase algpikkuse taastamist peale venitust. 4 Lihaskontraktsioon eri tüüpi lihasrakkudes Silelihaste funktsionaalsed iseärasused: 1. Sisaldab samuti aktiini ja müosiini, kuid need ei ole järjestunud filamentideks ega sakromeerideks.
summatsioonil. Plastilisus (avaldub selles, et lihase erinevate pikkuste juures püsib lihaspinge määrkimisväärsete muutuseta). Vöötlihas – lihasrakk on mitme tuumadega, lihasraku ümbritsev membraan ehk sarkolemm. Tsütoplasmas ehk sarkoplasmas on: mitokondrid, glükogeenigraanulid, müofibrillid, müofibrillid (sisaldavad müosiini ja aktiini, regulatoorseid valke: troponiini, tropomüosiini; lisavalke: titiini, nebuliini). Titiin – stabiliseerib kontraktiilsete valkude positsiooni ja soodustab oma elastsusega lihase algpikkuse taastamist pärast venitust. Nebuliin kinnitub Z – kettale, paikneb aktiinifilamendiga kõrvuti ja aitab neid sarkomeeris reastada. 12 Sarkoplasmaatiline retiikulum – lihaskiu endoplasmaatiline retiikulum Sarkomeer – lihaskiududes olev kontratiline algühik Skeletlihaste struktuur:
Geenide kattumine esineb prokarüootides (mRNA tasemel ja DNA tasemel) – erinevate mRNA molekulide süntees. Eriti oluline viirustel. Geenide aktiivsuse regulatsiooni tasemed: 1) transkriptsioon – kõige olulisem (!), RNA sünteesi reguleerivad valgud ja neid mõjutavad faktorid 2) RNA protsessimine ja transport. Aktiivne protsess ja väga täpselt kontrollitud 3) mRNA lagundamine - mRNA eluiga on oluline. Kui seda ei lagundata, siis saab tema arvelt sünteesida palju komponente. Valk titiin (kõikidel selgroogsetel olemas) – vajatakse varajases embrüonaalses arengus, esimest korda vajatakse blastulas. Sünkroonjagunemine toimub kiiremini (valk valgus sünteesitakse), mRNA jõutakse valmis sünteesida ja rakku transportida, aga ei jõuta lõpuni transleerida. Titiini molekul ise on väga pikk (mitukümmend AH pikk) - jääb titiin poolikuks, sest mRNA 3 lagundatakse enne mitoosi käigus. Kui rakutsükkel pikeneb, saavad titiini molekulid
annaabi.ee 
