Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt. Riiete hoidmisel hakkasid kirste asendama riidekapp ja kummut. Ka pulmakombestikus asendus kirst kapiga, mille pidi pruudile kaasavaraks tellima tema isa. Uus mööbel paigutati elukambritesse, rehetuppa jäid vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks
elujõus, kuid hilisemal ajal ei kasutatud selleks enam otseselt põlle. Põlle kui riietuseset pruut ju pulmas ei kandnud ja seetõttu seoti see ette spetsiaalselt põllelappimiseks. Esimesena lappis põlle pruudi isa või ema. Kui põlle ettesidumise tava kadus kasutati rahakogumiseks taldrikut. 19.sjandi lõpuaastad tõid uusi asju ka pruudi kaasavarasse. Pruudikirstu hakkas välja vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid. Olulisel kohal olid nüüd voodipesu, kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast. Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin. Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige
sajandil.18 19. sajandi lõpus hakkasid toolmeistrid valmistama toole. Levisid raamtoolid, mille põhjad olid punutud õlgedest, kõrkjatest, nöörist, vitstest või valmistatud lauast.19 19. sajandil on toolid taludes olnud ka nii haruldased, et neid kingiti vaid pulmadeks. Neid nimetati pulma- või pruuttoolideks. Kombeks oli, et ristivanemad kinkisid oma ristilastele need pulmadeks või harvemal juhul sünnipäevadeks. Toolid telliti tavaliselt juba tislerilt, sest nende valmistamine nõudis paremaid oskuseid. Tihti tegid neid mõisate tislerid, kellelt külapoisid neid oskuseid omandamas käisid. Toolid olid pulkühenduste ja õlgpõhjadega, mis olid kaunistatud 16 Reemann, V. Puupakust uhke ornamendiga pruuttoolini. Sisustaja. Äripäeva eriväljaanne, 2007. Elektrooniliselt kättesaadav: http://www.sisustusweb.ee/uudis/505/puupakust-uhke- ornamendiga-pruuttoolini.html 17 Raal, M. Stiilid, mis jätnud jälje- talumööbel. 18 Reemann, V
otseselt põlle. Põlle kui riietuseset pruut ju pulmas ei kandnud ja seetõttu seoti see ette 14 spetsiaalselt põllelappimiseks. Esimesena lappis põlle pruudi isa või ema. Kui põlle ettesidumise tava kadus kasutati rahakogumiseks taldrikut. 19.sjandi lõpuaastad tõid uusi asju ka pruudi kaasavarasse. Pruudikirstu hakkas välja vahetama riidekapp, mis oli osa pruudi vanemate muretsetud kaasavarast. Nüüd telliti kapp või kummuti tislerilt ja see pidi olema täis riideid. Olulisel kohal olid nüüd voodipesu, kardinad, vaibad ja laudlinad. Maal oli kombeks, et pruudile anti kaasavaraks lehm või paar lammast. Arvati et pruut peab tooma kindlasti nelja jalaga elusa looma see toob õnne. Linnas või alevis osteti tütrele kaasavaraks õmblusmasin. Järjest harvemaks jäid pulmad, kus pruut veimeid jagas. Anded olid mõeldud vaid kõige
annaabi.ee 
