Teine osa oli Allegro non troppo, mis oli eelmisest juba märksa erksam ja äkilisem. Kolmas osa, Allegro con grazia, oli eelmistega võrreldes sujuvam ja juba pigem rõõmsama meloodiaga. Neljas osa oli Allegro molto vivace ja viies osa Adagio lamentoso, mis oli jälle pigem rusutud ja süngemas meeleolus ning dramaatiliselt. Terve orkester mängis otseloomulikult suurepärases koostöös ning minul jäi seda üle vaid imetleda. Mul on väga hea meel, et sain jälle ühe maailma tippteosega natukenegi lähedasemaks ja sain seda kuulda, olgugi, et see üsna pikk oli ja et ma tegelikult eelistan rõõmsamaid teoseid kuulata. Vahel aga peabki kuulama midagi erinevat, et jõuda jälle iseenda maitses selgusele. Sain ääretult hea kontserdielamuse võrra rikkamaks.
Igas teoses saab lugeja üha enam osa Gailiti äärmiselt ergust loodusetunnetusest. Romantilised kirjeldused (päikeseloojang, järved, heinamaa) hakkavad Gailiti tekstis elama. Üks Gailiti teostele omane kinnismotiiv ongi kodumaa looduse ülistus, mis laieneb põhjamaa loodusele tervikuna. Gailit on läbinisti põhjamaa mees. Ta tunneb siirast lähedust kõigega, mis on selle maaga seotud: looduse, inimese, elurütmiga. Tippteosega küll mitte võrreldav, kuid omapärane on ka Gailiti järgmine romaan "Isade maa" (1935), milles kujutatakse sündmusi Vabadussõjas. Teoses rohkelt leiduvate anekdootlike episoodide tõttu on seda nimetatud romaaniks anekdootides, kus huumor muutub ootamatult traagiksks ja vastupidi. Tõsisetoonilisem, kuid gaitlikult omapärase miljöökujutuse ja karakteritega on ka Gailiti järgmine teos rannarahva elu-olu kajastav romaan "Karge meri" (1938), mis sai 1939
kulminatsioonidega kolmeosaline teos. Teosel on väärikas sissejuhatus. Tubin oli juba esimese sümfoonia kirjutamisel kindel, et järkab sümfooniate kirjutamisega. Teine sümfoonia on loodud 1937. aastal, valmis kuue kuuga ja kannab alapealkirja "Legendaarne". Teos on samuti kolmeosaline, nagu esimenegi, kuid on sisult poeemilikult ühtne. Helilooja lisas traditsioonilisele sümfooniaorkestrile juurde klaveri. Tegu on Tubina varase perioodi tippteosega. Sümfoonia mõjub ühtse ja monoliitsena. I ja II osa on temaatiliselt seotud ja teost raamib ebareaalne, ulmeline kõrgete keelpillide koor. I osa sissejuhatuse juurde on kirjutatud teose märksõnana "Legendaire". Teose kõigis kolmes osas on palju kõmisevat marsirütmi, kulminatsioonid on ülidramaatilised ja väga jõulised. Kolmas sümfoonia on suurelt osalt kirjutatud 1942. aastal. Kolmeosalisel sümfoonial puudub
Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp fikseeris vana kirjaviisi ehk I ühtlustatud kirjaviisi põhimõtted, tehes eestlastele jumalasõna arusaadavamaks ja lähenedes rahvakeelele. Vana kirjakeel on I eestikeelsele täispiiblile (1739) eelnenud perioodi keelekasutus. Piiblit peeti tolle aja tippteosega, sest siis sai eesti keelt pidada struktureeritud ja arenenud keeleks. Vana kirjakeele periood kestab kuni rahvusliku liikumise ajani. Kirjakeele ajaloo periodiseerimine Vana kirjakeele periodiseerimisel saab lähtuda üldkultuurisest arengust või kirjaviisis toimunud muutustest. Kirjaviisi muutustest lähtudes saab perioodi kuni 17.saj lõpuni nimetada ebaühtlase saksa-eesti kirjakeele ajaks, aga perioodi Hornungist 19.saj alguseni parandatud kirjakeele ajaks
annaabi.ee 
