Teater peab teenima kõrgemaid vaimseid ideaale ja püüdluseid: teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond. Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 11. Nimetage Jaan Toominga suurlavastusi 1970. aastatest, kirjeldage kaht lavastust. Mille poolest on need eesti teatris tähelepanuväärsed? ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" - 1976. Kujunduse idee hoopis lavastajalt, andis kätte kosmilise mõõtkava. Finaal: võimalus lavastada maailmalõpp. Positiivsed tegelased jürka ja juula olid läbivalt lihtsad, loomulikd, realistlikud. Negatiivsed tegelased: ants, seadusesilm jt olid mängitud
tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond. Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13. Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Hermaküla tulek teatrisse oli eelkõige seotud uuendustega. Tema lavastused kujundasid uue teatrisuundumuse ilme. Mitmest lavastusest võib leida folkloorsest ainest. Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse
· 1994. a muudeti teatri nimi Tallinna Linnateatriks läbi ajaloo on olnud see maja probleem Teatriuuenduse jätk Vanemuises Tooming ja Hermaküla jätkavad Vanemuises lavastajatena. Esinevad ka näitlejatena. Üha selgemini hakkab ilmnema nende omanäolisus. Kummalgi kujuneb välja oma väike püsitrupp teatrisisesest ja laiem mõttekaaslaste ja toetajate ring. Undi kui lavastaja potentsiaal ilmneb hiljem. Tõnu Tepandi. Toomingu tipplavastused Vanemuises (peaosas L. Eelmäe) · Enno ,,Veli Joonatan" 1976 · ,,Polonees" · ,,Kauka jumal" Tooming oli ka Ugala peanäitejuht 1979-1983. Ugala ja Vanemuise ühislavastus ,,Libahundi mäng" 1981 Ugala uus teatrimaja avati 1981. Ugala oli suures madalseisus, aga tol ajal oli Ugala Baltimaade kõige moodsam teater. Tooming tegi Ugalas võimsat tööd ja Ugala kerkis tõmbekeskuseks. Tooming lavastajana: filosoofilised-eksistentsiaalsed teemad, religioossus, eetilised kategooriad
psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise mängukavaga: eesti ja maailmadramaturgia kõrval suudeti väärtuslikke teoseid leida ka nn. kohutuslikust rubriigist – nõukogude vennasrahvaste repertuaarist. Vello Rummo (peanäitejuht 1969–1982) andis loominguliselt küllaltki vabad käed 1960ndate lõpus teatrisse tulnud GITISe haridusega Kaarin Raidile ja Ingo
annaabi.ee 
