Viljandi Tuletikuvabrik. Esimene Viljandi Tuletikuvabrik asutati 1889.aastal viljakaupmees ja veskiomanik Jaak-Johannes Puhk poolt. Viljandi Tuletikuvabriku näol oli tegemist ühe esimese eestlasele kuuluva suurtööstusliku ettevõttega. Kahjuks pidi algne tuletikuvabrik enda tegevuse lõpetama aastal 1905. Aasta ennem esmase vabriku sulgemist 1904. aastal asutasid Johannes Vihvelin ja Eduard Pohl uue tikuvabriku, mis on ainukesena Eestis tikke tootnud tänaseni. Kui esimene tikuvabrik Eestis avati juba 1838. aastal, siis suurema hoo sai tikutööstus sisse 19. sajandi lõpul. Üheks suurimaks tikuvabriku propageerijaks oli Carl Robert Jakobson. Tema oli see, kes soovitas talunikel ja kaupmeestel võtta eeskuju soomlastest, kes tuletikke usinalt kasutasid. Jakobson võrdles tuletiku tegemist laastukatuse panemisega, mis ei olnud 19.sajandil samamoodi eriti populaarne. Eduard Pohl ostis soise maa rauteejaama juures ja
Peterburi kõrval üks liikumise keskusi. Viljandi tegelased olid seotud palvekirjade aktsiooniga; siin pandi alus mõttele luua Eesti Kirjameeste Selts. 1869. a. loodi Viljandis laulu- ja mänguselts Koit, mis paistis silma oma rahvusliku meelsusega. 1878. aasta märtsil hakkas C. R. Jakobson Viljandis Tartu tänaval välja andma ajalehte Sakala, millest sai lühikese aja jooksul loetavaim ajakirjandus- väljaanne eestlaste seas. 1897.a. sai linn kitsarööpmelise raudtee. 1890. asutati tikuvabrik, 1912 linavabrik ja piimaühistu, hiljem on Viljandis ehitatud isegi puri- ja mootorlennukeid. Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai 1911. aastal veevärgi ja kanalisatsiooni vana veetorn kui linna üks sümbolitest on kasutusel täna vaatetornina. 1930-ndail aastail hakati pöörama suurt tähelepanu linna heakorrale ja Viljandi kui suvituslinna arendamisele. Suure panuse linna arengusse andis legendaarne August Maramaa, kes oli esimese
tegevust. Suuremad metallitööstuse ettevõtted olid: · Volta · Krull · Wiegand Suuri tellimusi sai vaguniehitustehas Dvigatel Toimus tootmise kontsentratsioon. Esimeseks monopoliks oli 1900.a. lõpul moodustatud dzuudivabrikute sündikaat, kuhu kuulus ka Narva Linaketramise Manufaktuur Tsemenditööstuse ettevõtted kuulusid Girald de Soucantoni perekonna juhtimisel olevale monopolistlikule grupile. Neile kuulus ka : · aktsiaselts Port-Kunda · Valtu tellisetehas · tikuvabrik Huene ja Co Vaivaras Olulist kohta etendas väliskapital. Saksa kapitaliga olid loodud: · Waldhof · Volta · Krull · Mayer · Narva Linamanufaktuur · Hiiu-Kärdla Kalevivabrik Sõja eel asutati saksa kapitaliga Noblessneri laevaehitustehas. Metallitööstus jäi sõja alguses ilma inglise koksist ja kivisöest. Orienteeruti Donbassi söele, kuid sellest ei jätkunud. Puuvillavabrikud kasutasid välismaalt sisseveetavat puuvilla,
Paberitootmise kasvas plahvatuslikult sajandivahendusel. Varem tehti kaltsudest, nüüd tselluloosist. Muidu oli ka tsemendi, lubja, telliskivi, klaasivabrikud Toiduainetetlööstuses oli hulgaliselt meiereid ja jahuveskisid. Linnadesse rajati auruveskeid ja kõrvale leivavabrikuid. Paljud ettevõtted kuulusid Venemaale, vähesed sakslased ja prantslased. Alles kolmandal kohal oli baltisaksa kapital. Eestlaste osakaal imepisike: Linavabrikud, Tartu telefonivabrik, Rakke lubjatehas, Viljandi tikuvabrik. Ühiskonna politiseerumise algus Sajandivahetus: rahvuslaste uus põlvkond Eestlaste poliitilise ärkamise aeg – 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik. Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal
annaabi.ee 
