Erilise tikandiga kaunistati neid Lihula ümbruses: punastele seelikutele tikiti kogukaid roosimotiive. Vaibad kirjati lillekimpudega, mis paigutati sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduslikke eeskujusid, kuid olid üsnagi primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Kihnu tikandite seas on rohkesti motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja tanude juurde. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. (Kivilo, lk 9) KASUTATUD KIRJANDUS Kivilo, L.1992. Lilltikand. Tallinn, Valgus Mandel, L; Vaab, H. 2009. Lihula lilltikand ja meistrid. Lihula Rahvaülikool
mõisakäsitöölistel ja levima hakanud mustriraamatutel ning ehete puhul kullassepameistritel. Eestis levinud ornamendilahendus on võrreldes Euroopa ülimalt toretseva ja lokkava barokse dekooriga tunduvalt tagasihoidlikum ja põhjamaiselt kargem, olles erinäoline võrreldes siinsete varasemate ja ka hilisemate vormikäsitlustega. Barokkkunstis puhkenud värviline lopsakas naturalistlik dekoor ei levinud mitte üksnes Põhja-Eesti tekstiilide tikandeis, vaid ka talupoegade hõbeesemeil. Tikandeis hakati kasutama uusi motiive, võõramaiseid stiliseeritud lilli - tulpe, nelke, roose, mida ühendab looklev taimeväät. Põhja-Eesti must ja nn. tulitanud tikand (pruun kuldse läikega siidniit) on Hispaanias 17. sajandil moes olnud muskaatpruuni siidtikandi rahvapäraseks vasteks. Paljud valged tikandid aga jälgivad 17 ja 18 sajandi pitsimustreid. Mustjala naisekostüümis võib aga leida XVII sajandi barokse särgi iseloomulikud laiad
sümmeetriliselt vaiba nurkadesse ja keskele. Lillekimbud matkisid looduses esinevaid eeskujusid, kuid olid ikkagi üsna primitiivsed. Tikiti madal-, mähk-, vars- ja sämppistetega. Rikkalikult kasutati punaseidtoone, vähem sinist ja rohelist, teisi värvitoone üsna harva. Kihnu tikandite seas on rohkesti mitmesuguseid motiive, mis oma iseloomult kuuluvad Põhja-Eesti lillkirja ja Lääne-Eesti tanude juurde. Huvitavamad on kohapealse päritoluga tikandid. Kihnu tikandeis võeti kasutusele ka ahelpiste. Tanutikandeis domineerib punane värv. 19.sajandi masintootmine viis ka tikkimise üle masintootmisele, mis nõudis uusi mustrieeskujusid. Eestisse kandus see üleeuroopaline mustrite laine peamiselt saksa trükiste vahendusel. 1870-1880.aastatel anti Berliinis välja terve seeria mustriraamatuid, mis kopeerisid vanu 16-17.sajandi rist- ja holbeinpistes ornamente. Nii ulatusid ka uue
käsitöömeistrid tugevdasid sel moel sümboli väge. Geomeetrilistes kirjades, mis on domineerivad eriti Lõuna-Eestis, kuuluvad kaheksakannamotiivid sageli koos kaksikristimotiividega kõige tavalisemate motiivide hulka. Silmusnelinurk - Silmusnelinurka on peetud looduse ühtsuse tähiseks, maagiliseks hoiatuseks ja toetuseks, aga ka manala (surnute asupaik) märgiks. Üldisem kui puuesemetel on silmusnelinurga kasutamine tekstiilide kaunistustes: kinnastel, Setu vöödel , Lõuna-Eesti tikandeis. Viiskand - nõiduse, kuradi, kurja silma ja õnnetuse eest kaitsev märk. Ravib nahahaigusi Pentagramm oli eestlastele eelkõige tuletäht pikse sümbol (viisnurk arvati kehastavat pisuhända ja pisuhänd, kui taeva all lendav pika sabaga tulekera, on meteoori või keravälgu rahvapärane tõlgendus), ka veenuse täht ja inimese elutuli. Seetõttu usuti märki kaitsvat kahjutule eest. Veskitiivuline positiivne olemine, kaitsemärk, päikesemärk ja õnnetäht. Välja arenenud
annaabi.ee 
