Lehetäid Lehetäilised on putukate rühm nokaliste seltsist. Lehetäilisi on maailmas üle 4400 liigi. Eestist on seni leitud üle 140 liigi lehetäisid, kuid eeldatavasti elab siin vähemalt 250 lehetäiliiki. Lehetäid on väikesed, maksimaalselt 5 millimeetri pikkused õrnade kehakatetega putukad. Esineb nii tiivulisi kui tiivutuid vorme ja erinevused nende vahel ei piirdu ainult tiibade olemasolu või puudumisega. Isegi ühe ja sama liigi järglased võivad erinevatel aastaaegadel erineda oma kehaehituse ning funktsioonide poolest. Enamik lehetäide liike jõuab aastas saada mitu põlvkonda järglasi. Moonidel elutsev lehetäi on sigimisvõimeline juba kaks nädalat pärast koorumist. Lehetäidel on välja arenenud ideaalne sigimistehnika. Sügisel munevad viljastatud emased munad,
lehetäid põgenevad lehtede alumisele küljele ja söövad rohkem taimemahla kui nende eluks vajalik lehetäide küüsi langenud taimed näevad üsna siirupised välja. Kuival suvepäeval on taimede kahjustus tugevam kui niiskel, sest lehetäidel tuleb päikesepiste vältimiseks rohkem juua Paljunemine Lehetäide kasvutsükkel on lühike, põlvkond järgneb põlvkonnale iga paari nädala tagant Elavad suurte kolooniatena, kus on iga eri kasvujärgud vastseid, tiivulisi ja tiivutuid isendeid. Suvel sigimise ajal on levikus ainult emased Uue koloonia rajamiseks piisab üksnes paarist emasest Isased ilmuvad välja alles sügisel. Lehetäid ja teised organismid Lehetäide nestet hindavad sipelgad, mesilased ja herilased Lehetäide vastseid jahivad aga kiilassilmad, lepatriinud ja sirelased Sipelgatega elavad lehetäid koos: sipelgad kaitsevad lehetäisid rohkem vaenlaste eest ja saavad vastutasuks magusat nestet toiduks. Tõrje
tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on
Kiklaste käpad koosnevad kolmest lülist ja ritsiklaste käpad neljast lülist. Nii emastel kui ka isastel ritsiklastel on eessäärtes kuulmisorganid, kuid siristamisõime on tavaliselt ainult isastel. Ritsiklastel on enamasti väga hästi arenenud tiivad. Tiivutuid vorme on väga vähe. Ritsiklaste sugukonnas on nii taim-, sega-, kui ka röövtoidulisi. Kirbulised Kirbulised ehk siphonaptera on selts parasiitseid putukaid. Neid on maailmas kuskil 2400 liiki. Kirbuliste pikkuseks on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude tagakeha, rindmik ja pea on omavahel tugevasti kokku kasvanud. Pea on kirbulistel väike. Sellel on vähe arenenud silmad ja lühikesed tundlad. Suised on kirbulistel pistmistüüpi ja suunaga alla. Valmikute toiduks on peremeeste veri
Tundlad erineva pikkuse ja kujuga. Kõige omasem tunnus on nokk; põhiosa moodustab 3-4 lüliline renjas alahuul, kus asuvad võimsad lennulihased. Tiivad hästi arenenud; ees- ja tagatiivad sarnase soonestuse ja kujuga; kilejad. Esineb ka tiivutuid vorme. Jooksujalad; tagajalad ees- ja keskjalgadest veidi pikemad. Käpad lühikesed; 1-3 lüli; küüniseid 2. Hüppelihased paiknevad tagarindmikus. Tagakeha koosneb 11 lülist; rindmikust selgesti eristatav. Nähtavad vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava 8. ja 9. sterniidi vahel; esineb muneti
2.4. Perekond veigela (Weigela) Perekonda kuuluvad suvehaljad põõsad. Lehed on vastakud, harvem kolmeti männaseliselt, lühirootsulised saagjaservalised lihtlehted, millel puuduvad abilehed. Võrsed laia pehme säsiga. Õiedon lehterjad või kellukjad, viietised, tihti meeldiva lõhnaga, värvilt roosad, punased, valged või kollased, ebasarikjates õisikutes. Viljaks on kahe poolmega puitunud kupar, milles paikneb palju kandilisi kas tiivulisi või tiivutuid seemneid. [6, 9] Perekonnas 11 liiki Ida-Aasiast ja 1 Jaava saarelt, kokku 12 liiki. Veigelad armastavad avapäikest kuid taluvad ka poolvarju ning lubjarikast kasvukohta. Liigid on pikaealised, õitsemise ergutamiseks on vaja põõsaid aeg- ajalt tugevasti hõrendada, soovitatavalt kohe pärast õitsemist. Kasvatatakse haljasaladel rohkete ilusate õite tõttu
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Sihktiivalised Orthoptera Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad. Pea hüpognaatne haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad kitsad ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed, enamasti taimtoidulised, harva röövloomad. Elavad puudel ja põõsastel, avamaastikul, mõned (kaerasori) ka pinnases. Liikide arv: 20 000, Eestis 40 liiki. Kirjandus: Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu
annaabi.ee 
