m(NaOH)= 1g 2. Lahustame 1g NaOH 50cm3 dest. vees 3. Jahtunult kallame saadud lahuse 250cm3 mõõtekolbi ning lahjendame dest. veega mõõtejooneni, sulgeme kolb korgiga ning hoolega loksutame lahust. 4. Saadud lahusest pipeteerime 25 cm3 koonilisse kolbi ning lisame sellesse sama palju dest. vett. 5. Saadud lahusesse lisame 3 tilka metüülpunast. 6. Büretti loputame ning täidame vesinikkloriidhappega. 7. Tiitrime naatriumhüdraksüüdi lhust 8. Määrame kulunud vesinikkloriidhappe kulunud kogus kui naatriumhüdroksüüdi lahus läks roosaks. Korratame katset ning määrame aine hulka täpsusega 0,1 cm3 VHCl = 19,6 cm3 Arvutused: 1. LahusHCl =0,10428 M NHCl = LahusHCl / 1000 * VHCl NaOH + HCl H2O + NaCl =0,10428/1000 * 19,6 = 0,00204 mol 1 mol 1 mol 1 mol 1 mol
3. Katseloom – tekivad immunoglobuliinid – uuritakse seroloogiliselt ehk määratakse antikehad ja tiiter. 18. Seroloogilised meetodid viirushaiguste diagnoosimiseks neutralisatsioonireaktsioon – NR – tehakse elusrakus (rakukultuur, embrüo, katseloom), et määrata antikehade olemasolu, tiiter (antikehad seerumis) või viiruse tiiter. Võetakse haiguse alguses proov ja 2n pärast uus proov. 1. meil on seerum – tahame teada, kas on antikeha?Antikehi tiitrime 2x. 2. teeme 2x lahjendused: 1:2 1:4 1:8 1:16 1:32 – mida suurem tiiter, seda vähem antikehi. Nt veiste viirusdiarröa – lisame antigeeni igale seerumi lahjendusele. nt 100 ühikut viirust. 3. Selle seerum-viirus suspensiooni lisame nüüd rakkudele: 1:2 – antikeha neutraliseerib, TPE 0 1:4 – 0 1:8 – TPE 20% 1:16 – TPE 50% 1:32 – TPE 90% Seerumi lahjendus – tsütopaatiline efekt 50% - 1:16. Viiruseid tiitrime 10x – tahame teada, mis viirus on
53. Mida nimetatakse tiitrimise ekvivalent- e. stöhhiomeetriapunktiks? Mida nimetatakse tiitrimise lõpp-punktiks? Mida nimetatakse tiitrimise veaks? Lõpp-punktiks nimetatakse hetke, mil arvatakse, et kogu määratav aine on titrandiga ära reageerinud. Püüeldakse selle poole, et ekvivalent- ja lõpppunkt langeksid kokku. Tiitrimise veaks nimetatakse erinevust ekvivalent- ja lõpp-punkti vahel. 54. Kuidas saada kindla kontsentratsiooniga titrandi lahust? Titrant on lahus, millega tiitrime. Titrant võib olla kas põhiaine omadustega või mitte. Titrandi kontsentratsiooni määramisel esineb kaks olukorda: Titrant on põhiaine omadustega; Titrant ei ole põhiaine omadustega. Lahustada sobiv kogus titranti (NaOH tugeva alusega tiitrimine, HCl tugeva happega tiitrimine) ja teha sobiv lahus. Kontsentratsioon määrata tiitrides mõnda põhiaine lahust (NaOH puhul näiteks oblikhappe lahust, hapete puhul HgO + KI). 55
MA- soola valem, A- -soola anioon -> A-+H2OHA+OH- ; HA-nõrk hape, pH>7(aluseline keskkond); 2) Tugeva happe ja nõrga aluse sool. Tavaliselt ammooniumisoolad. MA-soola valem, M +-soola katioon -> M++2H2OMOH+H3O+ ; MOH-nõrk alus, pH<7(happeline keskkond); 3) nõrga happe ja nõrga aluse sool: A- + M++ H2OHA + MOH,, pH = 7 (neutraalne kk, sest hürdolüüsi ei toimu). HCO3 sisalduse määramine vees: mõõdame pipetiga 100 cm3 vett, lisame 3-4 tilka indikaatorit mo või mp ja tiitrime 0,1 M soolhappega kuni lahus muutub kollasest ( ühe tilga lisamise täpsusega) punaseks. Arvutame valemi järgi HCO3 ioonide kontsentratsiooni (millimolaarsuse mM): , kus VHCl tiitrimiseks kulunud soolhappe maht(cm3), CM,HCl soolhappe molaarne kontsentratsioon(mol/dm3), Vvesi tiitrimiseks võetud vee kogus(cm3). Kui palju tekib katlakivi, kui Ca2+ + Mg2+ sisaldus on 1,2 mmol dm3 ja HCO3- sisaldus 1,8 mmol dm3 , 5
annaabi.ee 
