seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem. 8. Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge. Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest. Tiigilendlase elupaikadeks on hõredad puistud ning puude ja lagendikega vahelduvad alad.
aastal. 5.Imetajad Pisiimetajate (putuktoidulised, närilised) seiret on tehtud aastatel 1994 -1999. Seire andis ülevaate kaitseala pisiimetajate liigilisest kooseisust ja liikide esinemisest erinevates biotoopides, nagu 5 niidud, metsad, puisniidud, põllud ja elamud. Nahkhiirte seire toimub riikliku keskkonnaseire programmi raames 1993. aastast alates nii suvise kui talvise loendusena. Peale selle uuritakse haruldase liigi - tiigilendlase arvukust. Kaitseala saab andmeid kasutada inimeste informeerimiseks nahkhiirte elutingimusi kahjustavatest tegevustest. Samuti saab soodustada nahkhiirte elutingimusi parandavaid tegevusi. Kopra populatsiooni arvukuse muutusi looduskaitseala jõgedel on jälgitud 1985. aastast alates. On täheldatud kopra arvukuse kiiret tõusu. Jahiulukite seire toimub talvise jälgede loendamise teel. Seirega alustati 2003. aasta talvel ja seda koordineerib Läänemaa Keskkonnateenistus. LOODUS
on järsk ja silmatorkav (MacDonald, Barrett, 2002). Tiivad on antud liigil pikad ja laiad, käpad suured ja pikkade harjaskarvadega (MacDonald, Barrett, 2002). Tiibade siruulatus on tiigilendlasel vahemikus 280-300 mm, küünarvarre pikkus 43-50 mm ja kehakaal varieerub 11-20 grammi ümber (Masing, 2001). Kannus on sirge ja ulatub -ni sabalennuse servast. Sabalennuse alumisele küljele ulatuvad valged peened karvad mis asetsevad ka jala alaosal (MacDonald, Barrett, 2002). Tiigilendlase nina on punakaspruun ja lühike. Kõrv ehk kõrvalest on 16-19 mm pikk. Kõrvalest on pikliku kujuga, õhuke ja läbipaistev. Kõrva traagus on töbmi tipuga, veidi ettepoole kõverdunud. Traagus on lühem kui pool kõrvalesta (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserv on tiigilendlasel ilma märkavate sälkudega ja tavaliselt on sellel 5 põikivolti (MacDonald, Barrett, 2002). Tiigilendlane toitub enamasti madalal veepinnal lendavatest putukatest. Lend on suhteliselt jõuline ja kiire
Enamasti on sel puhul tegemist parasiitse eluvormiga, mis on täielikult kohastunud peremeesorganismiga. Kisklus Kisklus ehk röövlus ehk episitism ehk predatsioon on röövlooma ja saaklooma vaheline toitumissuhe. Kiskjad ehk karnivoorid on loomad, kes söövad teisi loomi. Samas võib karnivoor olla mõne teist liiki kiskja toiduobjekt. Sel viisil moodustub kiskahel, mille viimaseks lüliks on tippkiskja. Näiteks kisklusega on tegemist tiigilendlase toitumises, tema peamiseks toiduks on väiksed putukad nagu sääsed ja kihulased. Kiivitaja toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Ta sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Must-toonekurg eelistab loomset toitu: peamiselt kalu, aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi. Tutka peamiteks toiduobjektideks on selgrootud loomad, vahel harva ka taimeseemned
annaabi.ee 
