Ptk XI-XII Nero armub Poppae Sabinasse kui Acte asendusainesse. Otho ei saa midagi aru. Octavia saab sellest teadmisest palaviku ning kannatab välja Popae Sabinaga ühe katuse all elamise. Ptk XIII-XIV Vandenõulased peavad Meneniuse juures ülestõusu plaani. Sisse tungib Pallas ühes oma salgaga ning vahistab Meneniuse tappes mõningad vandenõulastest. Osad saavad põgenema. Ptk XV-XVI Toimub Poppae Sabina organiseeritud libaatentaat Nerole, kes on eelnevalt tülli läinud oma emaga. Tigellinus, Poppae Sabina ja Hasdra lavastavad Nero ema süüdi. Nero tahab oma ema tappa lasta. Ptk XVII Nero sööb ühes Agrippinna ja Poppae Sabinaga pidusööki. Agrippinna järeldab Nero sõbralikkusest, et tema suhted pojaga on täiesti korras. Tema laev aga uputatakse ning ta jääb veele püsima. Kolmas raamat Ptk I-II Agripinna aitavad hädast välja lillekaupmehed. Ta saadab Nerole kulleriga kirja, kes aga kinni võetakse nii, et kiri keisrini ei jõua
paguluses, sest Nero naine Poppea Sabina (ajalooline isik) oli oma lapse surma tema süüks ajanud, kinnitades, et Lygia oli talle nõiduse peale pannud. Hiljem suudab Petronius keisri seda meelt ajada, et Lygia on süütu ja ta lubab Vinitiusel ja Lygial abielluda. Raamatu vältel käib Nero mitmeid kordi oma kaaskonnaga reisidel, millest viimasele võttis ta kogu Rooma ülemkihi, sealhulgas Vinitiuse, kaasa. Selle reisi ajal oli Tigellinus (ajalooline isik), Nero lähikondlane ja prefekt, keisri soovil pannud tule otsa Rooma linnale. Kogu raamatu vältel Nero vihjab oma luules ja mõtisklustes, et ta sooviks näha tules linna, et sellest siis luuletada. Vinitius läheb tagasi Rooma, Lygiat leidma, ent leiab enda eest suure tulekahju ja kannatavad inimesed. Oma armastatut otsides ta lämbub Rooma tänavatel suitsu kätte, tema päästjaks satub olema Crispus, ning nad satuvad Lygiaga taas kokku.
panna, olles seeläbi vastutav nii Agrippina kui ka Octavia tapmise eest. Seneca Nero õpetaja, nõuandja ja väga hea kõnemees. Ta oli üks suurepäraseid Rooma proosakirjanikke. Elupäevade lõpul tema tähtsus ühiskondlikus elus langes. Osales Nero vastases vandenõus, mispeale imperaator lasi ta tappa. Tiberius Rooma keiser, Agrippina sugulane. Üks julmemaid ja ebameeldivamaid valitsejaid keisririigi ajaloos. Tigellinus Nero sõber ja poolehoidja, kes rajas Lõuna-Itaalias hobusekasvatuse ja varustas keisrit hädavajalike ning seejuures uhkete hobustega. Tänutäheks selle eest tegi keiser temast pretoriaanide juhi.
Ta nautis muusikat, teatrit ja muid meelelahutusi. Osales ka ise loomingulistes tegevustes. Ta ei tahtnud sõdu pidada ja lasi teistel tähtsamad otsused vastu võtta. Roomas oli ka palju homoseksuaalsust. See oli täiesti tavaline kui mees oli näiteks biseksuaal. Tänapäeval vaadatakse seda viltu aga inimene ise teab kõige paremini, kes, miks ja missugune ta on. Romaan kubiseb intriigidest: kord haub neid Agrippina Nero vastu, kord Nero Agrippina vastu, kord Seneca Agrippina vastu, kord Tigellinus Octavia vastu, kord Rooma kodanikud Nero vastu. Ma arvan, et ma ise vabatahtlikult ei oleks seda raamatut lugenud aga hea on ikka lugeda midagi teistsugust ja ka ajaloolist. Ajast hakkas küll vahepeal kahju, kui hakkasin arvutama tunde, kui palju ma olen lugemise peale kulutanud, aga osad päevad olidki sellised, kui midagi peale raamatu lugemise ei saanudki teha. Nii ma võtsingi jälle raamatu kätte, kassi sülle ja lugesin. Raamatu
annaabi.ee 
