1.AJALUGU Lapsed on mänginud kaisukarudega juba üle saja aasta. Tänasel päeval on peaaegu igal lapsel oma kaisukaru. Karudele pannakse ka tavaliselt nimi näiteks Pätsu, Mõmmi või Puhh. Kaisukarud on enamasti laste kõige paremad sõbrad. Kõigil karudel on ka ühine nimi Teddy-karu. Miks just Teddy? Sest sellist nime kandis USA president, kes oli ametis 1901-1909 aastal, siis kui kaisukarude võidukäik maailmas algas. Presidendi nimi oli tegelikult Theodore Roosevelt, aga lühend Theodorist ongi Teddy. 4 2.TÖÖVAHENDID JA MATERJALID Töö tegemiseks kasutasime mitmeid erinevaid vahendeid: joonlauda, lõikeid, juhendit, nööpnõelu, nõelu, pliiatseid (harilik ja valge pliiats), kääre, harutajat, kopeeri, jäljendusratast, nööpe, niite ja õmblusmasinat. Materjalidena kasutasime viit erinevat flanellriiet: roosat (taldade ja kõrvade sisepoolte tegemiseks),
Mõnesse neist lülitas autor lavastatud lõike või rakendas mängufilmi dramaturgiavõtteid. Eesti filmiajaloo pioneer Theodor luts oli ka Soome filminduse mitmekülgne tegelane ja mõjutaja. Ta sai tuntuks Soomes nii operaatori, stsenaristi kui ka režissöörina. Lutsu side Soomega algas filmi „Päikeselapsed“ helindamisest. Tutvudes asutuse juhataja Erkki Karuga sai Luts tööpakkumise, milles oli võimatu loobuda: Theodorist sai Suomi-Filmi peaoperaator ja nõustaja. Pärast Ekki Karu tormilist lahkumist Suomi-Filmi juhtkonnast jätkus Theodor Lutsu ühistöö pearežissöör Risto Oroga. Aastatel 1933–1934 valmisid selles koostöös esimesed neli mängufilmi. Tähtsaim neist oli üle miljoni vaataja kogunud “Siltala mõisavalitseja” , mis tõi firmale sisse ligi 3 miljonit Soome marka. Järgnes koostöö vene päritolu noore režissööri Valentin Vaalaga, keda
Artur Lemba oli hiilgava tehnikaga pianist ja helilooja, kes toetus klassikale. Tema repertuaar on väga lai, kuid tuntuimad lood „Klaverikontsert nr 1“ ja „Poeme D´amour“ on pälvinud harukordse kuulsuse ja esitatakse eriti sageli. Oma töös annan ülevaate Artur Lemba elust, töökäigust ja loomingust . Artur Lemba – lapsepõlv 1885. aasta 24. septembril sündis Tallinnas Gustav ja Marie Lemba perre kolmas laps Artur Lemba. Oma vanemast õest Ludmillast ja vennast Theodorist erines Artur palju. Alates varasest lapseeast kujundas perekonnas valitsev pingeline õhkkond Arturi hingelisi omadusi. Ta elas kõike üle raskemalt, kui teised ja talletas nähtu enda teadvusesse. Artur Lemba oli tagasihoidlik ja kinnine, eelistades üksildust. Pereisa Gustav Lemba oli ainuke pereliige, kes raha teenis ja pidevalt tööl käis. Ta töötas klaverihäälestajana ja oli sellel alal tunnustatud. Ema Marie tegeles kodus lastega. Lembade pere elas
Mälestuslugude ülesandeks ja nende autorite taotluseks pole vaid kultuuritegelaste rolli meenutamine, vaid ka nende kui eestlaste saatuste kajastamine. Märkimisväärne osa neist inimestest on olnud kas küüditatud, represseeritud või osalenud võõrvõimude vastases võitluses. Samas on ka lugusid väärikatest inimestest, mis keskenduvadki vaid represseeritute saatuse kujutamisele. Selline on näiteks artikkel Gerta Reinholdist ja tema abikaasast Theodorist, kes oli üks vähestest eestlastest, kes kandis kogu ulatuses ära Nõukogude Liidus määratud karistuse 25 aastat vangistust Siberis. Selle artikli autori eesmärgiks on samuti näidata eelmisel sajandil elanud eestlastele osaks saanud saatust. Nii selle loo kui ka ajakirja üldisemat eesmärki iseloomustab kokkuvõtlikult artiklis esinev Gerta Reinholdi tsitaat: ,,Eks igaühel tuli oma osa kanda sellest, mis meie kõikide peale tuli..."
annaabi.ee 
