funktsionaalne planeerimine - Teema- ehk sektor- ehk funktsionaalne planeerimine käsitleb ühiskonna jaoks vaid ühte või mitut antud hetkel olulist (täpsustamist vajavat) teemat, sektorit või funktsiooni mingil haldusüksusel või piiritletud territooriumil (nt linna jalgrattateede planeering, valla puhkealade planeering). Teemaplaneeringuga täpsustatakse tavalistelt juba olemasolevat terviklikku territoriaalset planeeringut. sektorplaneerimine (teemaplaneerimine), tervikplaneerimine - Ühiskonnaplaneerimine on koondnimetus erinevatele planeerimistegevustele, mille eesmärgiks on terviklik planeerimine erinevatel ühiskonna tasanditel. Terviklik planeerimine toetub nii territoriaalse- kui ka teemaplaneerimise põhimõtetele. 2. Planeerimisprotsessi põhietapid. · olemasoleva keskkonna looduslike, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike osiste analüüs, sh nende keskkonnaosiste omaduste muutmise piirangud ja võimalused;
mille baasil koostatakse statistiline prognoos. Erandite juhtimine (statistilise prognoosi kohandamine). Valminud statistilise prognoosi saatmine kõikidele seotud osakondadele ülevaatamiseks; tagasiside osakondadelt. Konsensuse saavutamise koosolek (consensus meeting), kus erinevad osakonnad lepivad kokku prognoosis, mida edaspidi kõik osakonnad kasutama hakkavad. Prognoosi koostaja esitleb koosolekul ka prognoosi koostamise eeldusi b. Müügi ja tootmise tervikplaneerimine- tootekategooriate keskne. Protsess, mis keskendub kliendinõudluse analüüsile ja prognoosimisele, mille põhjal joondatakse igapäevased tegevused ettevõtte tootmis-, tarneahela-, finants-, ostu- ja teistes osakondades. c. Koostöös plaanimine, prognoosimine ja varude täiendamine- tarneahela- keskne. Kontseptsioon, mis on suunatud integratsiooni suurendamisele tarneahelas ühiste tegevuste toetamise ja kaasaaitamise kaudu. CPFR püüab saavutada ühist
Planeerimismetoodika käsitleb metoodikaid konkreetsetes planeerimissituatsioonides. 13. Teooria võib aidata praktikutel: identifitseerida ja hõlmata teemakäsitlusega keskkonda ja ühiskonda mõjutavaid tegureid. Identifitseerida süstemaatilisi suundumusi muidu häguses ja kaootilises igapäevas. Aru saada komplektsetest seostest konkreetses planeerimissituatsioonis. 14. Planeerimistraditsioonid. · Sünoptiline ehk ülevaatlik ehk kõikehõlmav tervikplaneerimine · Inkrementaalne ehk järkjärguline parendusplaneerimine · Transaktiivne planeerimine ehk planeerimine kui õppeprotsess · Advokaatplaneerimine ehk huvigruppide esindusplaneerimine · Radikaalne planeerimine ehk ühiskonnakriitiline ja reformiv planeerimine 15. Sünoptiline: tugevused - .... Nõrkused takistab fundamentaalsete küsimuste tõstatamist; mõjub konserveerivana; mõjub komplitseerituna ja eemaletõukavana takistades avalikkuse
arengukava või pikaajaliste laenude perioodi pikkuse eelarve) ja teiste sektorite planeeringutega, olles samas ka ise üheks sektorplaneerimise viisiks kogu piirkonna ruumilise planeerimise raames. Eestis ongi valdavalt levinud teguviis, mille puhul kohaliku omavalitsuste planeeringute tegemisel käsitletakse vaid füüsilist sektorit, osutades sotsiaalsele ja majanduslikule sektorile vähem tähelepanu. Füüsilise territooriumi tervikplaneerimine loob ise samas raamistiku madalama taseme sektorplaneeringutele, nt teede-tänavate, elamuehituse, rohestruktuuri jmt teemaplaneerimisele. Füüsiline planeerimine Kaasajal jaotatakse avaliku sektori planeerimistegevus peamiselt nelja eri valdkonda, sõltuvalt sellest, milliseid ühiskonna aspekte käsitletakse ja millised erialateadmised loovad planeerimiseks vajaliku kompetentsuse: • füüsiline (eelkõige maakasutuse) planeerimine; • sotsiaalne planeerimine;