suurt tähelepanu, sest õigest õpetamismeetodite valikust oleneb ka hilisem hüppetehnika omandamine. Õppeprotsessis ,,läbilastud" vigu on hiljem väga raske parandada ning ümberõppimiseks tuleb tihti kulutada väga palju aega ja energiat. Selliste vigade vältimiseks tuleb võimlejal omandada kõigepealt eeskujulikult lihtsamad hüpped ja alles seejärel järk-järgult edasi minna tehniliselt raskematele hüpetele. Hüpete õpetamisel tuleb rakendada tervikmeetodit. Tervikmeetodi kasutamisel saab välja arendada ka hüppe üksikuid faase. Algajatele tuleb aga õpetada alguses selliseid hüppeid, mida nad suudavad õigesti sooritada juba esimestel katsetel. Hüpperiistadest on algajaile kõige sobivamateks kits risti ja piki, hobune risti ja võimlemiskast. Eriti suurepäraseks hüpperiistaks on võimlemiskast, kuna tal on laiem toetuspind ja ta on hobusest lühem. Alles hiljem tulevad juurde hüpped üle piki hobuse ja võimlemislaua.
Osameetodit iseloomustavad: vähene ühekordne info; kiirema tagasiside andmise võimalus (vahetult); lihtne ja ohutum; väheneb kartus elementi sooritada; jälgida, et üksik element poleks liialt lihtne, et ei tekiks igevalemist. Osameetodi õpetamisel peab õpetaja arvestama, kuidas üksikud osad hiljem kokku viia (sujuvus ja et õpilased ei satuks segadusse). Keerukama oskuse õpetamisel on hea kasutada osameetodit. Tervikmeetodit siis, kui erinevad liigutused järgnevad üksteisele sujuvalt, pole keerulised ja kestavad 1s. Liigutuse ühe osa õppimine peab olema õppijale täienduslik. Harjutamise mitmekesisus Eesmärgile lähemale jõudmiseks on vaja harjutada pingelisemalt, kauem ja rohkem sobivamal moel. (erinevate raskustega pallide viskamine, suuna muutmised, raskustega ja kummilintidega hüpete sooritamine jne.)
Nii õppepaiga kui rivistumiskoha valimisel jälgida, et seal oleks tuulevaikne ja et päike ei segaks jälgimist. Oluline on teada, millisest suunast suusatamisviiside struktuur on kõige ilmekamalt näha. Eelistatud suundi: - Küljelt: klassikalised sõiduviisid, tõusud ja lasjumised. - Eest: paaristõukelised uisuviisid. - Tagant: triivimine parralleelpöörded, sahkviisid, vahelduvtõukeline ja pooluisusamm. 3.2. Osa- ja tervikmeetod. Tervikmeetodit rakendatakse enamasti lihtsamate harjutuste õpetamisel, kus keha asend või liigutuste iseloom on tavapärane ja üksikliigutuste arv väike. Näiteks astesamm laugel tõusul (sarnaneb käimisele), aeglane heas jäljes põhiasendis laskumine. Keerukamate harjutuse puhul (ebaharilikud asendid ja liikumised, nt. pooluisusamm või sahkpööre, uued keerukad liigutused nt. Parralleelpööre) on tervikliku ettenäitamise järel otstarbekas harjutust õppida osade kaupa e. osameetodil
viktegevuse harjutamist. Kordav osameetod on progresseeruva osameetodi va- riant ja seda saab kasutada lihtsates olukordades. Tervik-osa-tervikmeetod. See meetod eeldab alguses õppimist tervikuna, seejärel õppimist ja harjutamist osadena. Kui osad on õpitud, harjutatakse jälle terviku- na. Tervikmeetod. Tervikmeetodit kasutades õpitakse ja harjutatakse tegevust tervi- kuna, kuni see on omandatud. Tervikmeetodit kasutatakse sagedamini lihtsate oskuste omandamisel või oskuste puhul, mida ei ole võimalik osadeks jagada. Näiteks start ujumises. Parima meetodi valik. Puudub kindel reegel ühe või teise meetodi eelistamise kohta
annaabi.ee 
