võtta. Seega otsustasingi hüpnoosi kohta põhjalikumalt uurida ja sellest rohkem teada saada. Selle referaadi eesmärgiks ongi anda lühiülevaade hüpnoosi ajaloost, toimest ja kasutamisest. Ajaloost Vaimujõud on inimesi lummanud ja hirmutanud läbi ajaloo. Egiptuse, Kreeka, Rooma ja teised tsivilisatsioonid kasutasid tehnikaid, mida tänapäeval peetakse sarnaseks hüpnoosiga. Keskajal tunnustati laialt raviviisi, kus kuulsad inimesed tervendasid haigeid oma kohaloleku või puudutusega. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer, kelle teooria järgi põhines nähtus inimeses peituvatel magnetjõududel ehk nn animaalsel magnetismil. Terminit "hüpnoos" hakkas kasutama soti arst James Braid. Hilisemal ajal hüpnoosiga tegelnud meedikutest on tuntuim psühhiaater dr Milton H. Erickson. Tema olulisim väide oli see, et alateadvus on eneseravimiseks mõõtmatult võimas vahend
langeb. Ükskõik missuguse sisenduse omaksvõtmist peetakse enesehüpnoosiks. See juhtub, salvestiste ette mängimisel, televiisori või raadio kuulamisel, telefoniga rääkimisel või ajakirjanduse lugemisel (Bastarache, 2010). Bruce Goldberg on aastal 2001 kirjeldanud hüpnoosi järgimise valemi abil: Kõrvalejuhitud tähelepanu + usk + lootus = hüpnoos Hüpnoosi ajalugu Hüpnoosi ajalugu algab umbes aastast 3000 enne Kristust. Egiptuses tervendasid preestrid nii, et kõnelesid ja hoidsid käsi patsientidel ning patsiendid hoidsid samal ajal silmi kinni. Hiinas ja Indias olevat samuti läbi viidud sarnaseid tervendamisi, kus patsiente ravisid üksnes sõnad. Kreekas olid aga nii nimetatud unetemplid, kus meeleheitel haiged võisid pikali heita ja magada. Väidetavalt ilmus magades patsiendi unenäos ravi võimalus veavavale haigusele. Üks tuntuim tempel oli pühendatud kreeka arstikunstijumalale Asklepiosele.
kolme staadiumi: kerge, keskmine ja sügav hüpnoos. Kerge hüpnootilise transi ajal on inimene võimeline liigutama. Keskmise hüpnoosi ajal võib inimene kaotada valu taju ning sügava hüpnoosi all olev inimene võib kaotada teadvuse või mälu (Kruglov 1979: 28). Bruce Goldberg (2001: 14) on kirjeldanud hüpnoosi järgimise valemi abil: kõrvalejuhitud tähelepanu + usk + lootus = hüpnoos. 1.3. Hüpnoosi ajalugu Hüpnoosi ajalugu algab umbes aastast 3000 enne Kristust. Egiptuses tervendasid preestrid nii, et kõnelesid ja hoidsid käsi patsientidel ning patsiendid hoidsid samal ajal silmi kinni. Hiinas ja Indias olevat samuti läbi viidud sarnaseid tervendamisi, kus patsiente ravisid üksnes sõnad. Kreekas olid aga niinimetatud unetemplid, kus meeleheitel haiged võisid pikali heita ja magada. Väidetavalt ilmus magades patsiendi unenäos ravivõimalus teda vaevavale haigusele. Üks tuntuim tempel oli pühendatud kreeka arstikunsti jumalale Asklepiosele (Streeter 2006: 10-13).
mingite kindlate sümptomitega haiguspildi, ravib üliväikese koguse manustamisel samasugust haiguspilti inimesel, kelle tervis on korrast ära. Nüüdisaja homöopaatia loojaks on saksa arst ja lingvist Samuel Hahnemann (1755-1843). Arstina (1779 a.) tööle asudes pettus ta kiiresti tolleaegse arstiabi võimalustes haiget aidata. Sagedased klistiirid, aadrilaskmised ning ravi väävlisalvidega pigem nõrgestasid, kui tervendasid kurnatud organismi. Lõpuks loobus ta oma praksisest ja hakkas tõlkima teaduslikke raamatuid. Hahnemann kontrollis ja tõestas, parandas ja avardas tõlgitavat materjali ning pälvis tolle aja meditsiiniringkondades suurt imetlust ning lugupidamist. Tõlkides W.Culleni Materia Medica ´t, kus oli juttu hiniinist malaaria ravimisel, tekkis tal aine vastu huvi ning ta korraldas eksperimendi, kus võttis mitme päeva jooksul hiniini. Selle tulemusena ilmnesid
annaabi.ee 
