riiklikust ideoloogiast. Kiriku kaudu kontrolliti alamaid. Oluline roll kommunikatsioonis. Rootsi riigis oli luterlus riikluse alustalaks, religioon oli oluline riiklik küsimus. Rootsi riigis oli olulisel kohal luterlik usuühtsus. Riik jälgis, et usk oleks ühtne, aga kirikuorganisatsioon oli killustunud, eriti Balti provintsides. Territoriaalkirikud jagunesid kaheks: Rootsis ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse territoriaalkiriku tüüp – piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium Saksa aladel ja mujal Eesti alal: konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüp – superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium (vaimulik seisus oli ilmaliku võimu all) 1686. aasta kirikuseadus, valitses Karl XI – absolutistlik valitseja. Kirikuseadus kehtetstati kogu Rootsi kuningriigis, sellega ühtlustati kirikukorraldus, moodustati ühtne luterlik kirikuorganisatsioon
Puudus sisemine kihistus. Luterlikud territoriaalkirikud: Territoriaalkirik- Teatud poliitilise üksusega territoriaalselt kattunud kirikuorganisatsioon, mida (kas osaliselt või täielikult) valitsesid selle poliitilise üksuse ilmalikud võimukandjad. Kohalikud Luterlikud territoriaalkirikud jagunesid kaheks tüübiks: 1) Rootsi ja Eestimaa kubermangus: episkopaalse teeitoriaalkiriku tüüp: piiskop ja puhtvaimulik konsistoorium. 2) Saksa aladel ja mujal Eesti ajal: konsistoriaalse territoriaalkiriku tüüp: (Ülem)superintendent ja nii ilmalikest kui vaimulikest liikmetest konsistoorium. 1686- Kirikuseadus, mis ühtlustas kirikuorganisatsioonid. Kõik kirikuorganisatsioonid on võrdsed, seda tehti Rootsi emamaa eeskujul. Vene valitsejad ehk õigeusu esindajad. Vene valitsejad kohalikesse usuasjadesse esialgselt ei sekkunud. Enam polnud keskvõimu, mis kontrolliks usuühtsust. Kohaliku kiriku korraldust hakkasid juhtima kohalikud ilmalikud seisused. Linnad: 17
-Eestimaa territoriaalkirik -Liivimaa territoriaalkirik -Saaremaa territoriaalkirik -Tallinna territoriaalkirik - Riia territoriaaalkirik (jagunenud vastavalt seisuslikutele omavalitsuse tüüpidiele) Eesti alal suht killustunud see luterlus, väga palju erinevaid territoriaalkirikuid. Tähtis oli ühtne õpetus, korralduslik elu oli aga eri piirkondades erinev. 2 territoriaalkiriku tüüpi Euroopas- Saksa alades konsistoriaalne- valitsemisse kuulusid nii ilmalikud kui ka vaimulikud. Rootsi aladel episkopaalne- säilis keskaegne piiskopi süs, vaimulikud valitsesid kirikut, ilmalikel puudus sõnaõigus. Üldiselt vene keskvõim 18. saj luterluse vastu mingit huvi üles ei näidanud- sisuliselt jäi kogu kohalik kirikuelu ajamine kohalike võimude teha. Vene võimu saabudes taastus olukord, kus Eesti alal oli mitu erinevat territoriaalkirikut.
Muutus tuleb 28.12.1832. aastal. Keiser annab välja ukaasi, millega hakkab kehtima Venemaa Evangeelne kirikuseadus. Selle seaduse all ei mõeldud mitte ainult kogu Vene riigis elavaid luterlasi, vaid ka reformeeritud kirikuid. Luterlasi oli Venemaal vaid teatavas regioonis, linnades olid sissetulnud välismaalaste kogudused. Uue 41 kirikuseaduse kõige olulisem osa on, et kaob ära territoriaalkiriku mõiste, asendub riigikiriku mõistega. Tuleb ka ühtne juhtimine, allutatud Peterburi ülemkonsistooriumiga ja sealtkaudu ka Venemaa keskvalitsusega. Kirik saab endale ka kirikupea, kelleks on keiser. Uut kirikuseadust on loetud ka üheks kõige tugevamaks sammuks Balti erikorra kaotamise suunas. Asehalduskord tuli ja läks. Tegelikult olevat luteri kirik ka oma sisemistes arengutes nii kaugele jõudnud, et muutused probleeme ei tekitanud. Kirik oli 19. sajandi alguseks teisenenud, põhilised
annaabi.ee 
