saared (Aegna, Naissaar, Prangli). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt (laugrannik). Paekalda puhul esinev järsakrannikut klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu- ja mudarandu. Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud jõgede ääres üleujutusel tekkinud setetel. Üleujutatud osa nim lammiks, kus kasvavad luhaniidud. Taimeliikidest esindatud lepp ja paju. Pind jõeorgudes võib olla terrassiline. Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood. Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas
Peaaegu pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi kõrgustiku peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud väikesed ja keskmise suurusega mõhnad. Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km2), 130 m kõrguselt Urvaste suunas madalduv sandur. Seda läbib Võhandu (ülemjooksul Pühajõe) terrassiline org. Kõrgustiku kaguosa, mille kõrgus jääb enamasti alla 150 m, on eriline võrdlemisi sügavate (kuni 40 m) orgude rohkuse tõttu. Suurematest väärivad siinkohal nimetamist Kooraste, Jõksi-Piigandi, Erastvere-Ahja ja Urvaste ürgorg. Kõiki neid markeerivad piklike orujärvede ahelikud. All on välja toodud Otepää kõrgusiku pinnamoe joonis(http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k %C3%B5rgustik1/otepaa_korgustiku_pinnamood ). 5
Naissaar, Prangli). Suur osa Eesti rannikust süveneb aeglaselt (laugrannik). Paekalda puhul esinev järsakrannikut klinti. Laugranniku piires esinevad: moreen-, kamardunud-, liiva-, klibu- ja mudarandu. Alluviaaltasandikud (Vääna, Jägala, Võhandu, Piusa, Peipsi, Võrtsjärv) on kujunenud jõgede ääres üleujutusel tekkinud setetel. Üleujutatud osa nim lammiks, kus kasvavad luhaniidud. Taimeliikidest esindatud lepp ja paju. Pind jõeorgudes võib olla terrassiline. Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood. Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas.
Soome lahe rannikumadalikku ja saari, Põhja-Eesti e Harju lavamaad ja Kirde-Eesti e Viru lavamaad, vähesel määral ka Kõrvemaad. Rahvuspargi mereala hõlmab Soome lahte. Tähelepanuväärseks pinnavormiks alal on Põhja-Eesti klint, mis sisemaise astanguna moodustab selgelt jälgitava klindiorgude ja -lahtedega tugevasti liigestatud piiri klindiesise madaliku ja Põhja-Eesti lavamaa vahel. Sageli on klindiastang terrassiline ja osaliselt mattunud. Lahemaa rahvuspargi koosseisu kuulub Põhja-Eesti rannikumadaliku keskne kõige laiem osa, ulatudes kohati kuni paarikümne kilomeetrini. Rannikumadalik on poolsaarte ja lahtede rohke, millest suuremad on loode-kagusuunalise orientatsiooniga Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaar ning neid eraldavad Kolga, Hara, Eru ja Käsmu laht. Lahed on vahelduva põhjareljeefiga, üldiselt sügavad ja neis paikneb rohkesti karisid, loodusid ja saari. Pärispea
annaabi.ee 
