nukleotiidide vahendusel (CTP, UTP jne). Polümerisatsiooniks vajalik ka magneesium. NB! Sellel arhel leiti ka histoonid! Nii et üks eukarüootidele sarnane arhe! Arhede membraanid · Eeterlipiididega membraanid võivad olla kas ühe- või kahekihilised. Dieeter-tüüpi membraan (vasakpoolne joonis) on kahekihiline, tetraeeter-tüüpi membraan aga ühekihiline (alumine joonis). · Termofiilsetel arhedel on enam esindatud tetraeeter-tüüpi lipiidid, mis on termostabiilsemad. · NB! Arhedel on näidatud, et nad ei suuda kohaneda paindlikult temperatuuri muutusele, sünteesides muutunud küllastatusega või pikkusega lipiide. Eubakterid suudavad. · Küll aga on Sulfolobusel ja Thermoplasmal näidatud, et nad saavad reguleerida tsüklopentaani hulka membraanides.See mõjutab ka membraanide stabiilsust. Mida
68. Psührofiilide ja termofiilide, nende membraanide ja valkude iseärasused. Kus võiksid elada looduses psührofiilsed, kus temofiilsed mikroobid? Psührofiilide membraanides on palju küllastumata rasvhappeid, st et membraan on hõredam ja vähem jäik, vedelam. Psührofiilide valkudes on rohkem alfa-heelikseid ja vähem beetalehti. Ka on vähem stabiliseerivaid sidemeid valgu eri osade vahel. Neid saab eraldada mereveest, külmunud mullast ja toiduainetest. Termofiilsetel arhedel on enam esindatud tetraeeter-tüüpi lipiidid membraanis, mis on termostabiilsemad. Nende membraanides on ka tsüklopentaani jääke. Valgud on temostabiilsed, sisaldavad rohkesti hüdrofoobseid aminohappeid, valgu eri osad on omavahel tugevasti seotud. Valgud kompaktsed. Võivad leiduda kuumaveeallikates, kuumas kraanivees, kuumaveeboilerites ja kuumenevatest kompostihunnikutest. 69. Kõrge temperatuur kui vahend mikroobide hävitamiseks või nende hulga
Transporterid paiknevad membraanis ja saavad töötada siis, kui membraan on parajalt "vedel". Et membraan oleks madalal temperatuuril plastiline, peab temas olema rohkesti küllastumata ja lühikese ahelaga rasvhappeid. Psührofiilide membraanides ongi rohkesti selliseid rasvhappeid. Eeterlipiididega membraanid võivad olla kas ühe- või kahekihilised. Dieeter-tüüpi membraan (vasakpoolne joonis) on kahekihiline, tetraeeter-tüüpi membraan aga ühekihiline (parempooolne joonis). Termofiilsetel arhedel on enam esindatud tetraeeter-tüüpi lipiidid, mis on termostabiilsemad. Arhede membraanides on ka tsüklopentaani jääke, mis omakorda stabiliseerib neid. Toiduained riknevad peamiselt tänu neis paljunevatele mikroobidele. Madalate ja kõrgete temperatuuride mõju mikroorganismidele saab kasutada ära toiduainete säilitamiseks. Termiline töötlemine: keetmine, autoklaavimine, tündaliseerimine (vaheaegadega kuumutamine), pastöriseerimine
Termofiilid on kohanenud elama kõrgemal temperatuuril kui 60 C. Nende membraan on küllastunud rasvhapete rikas. Ekstremofiilide membraan ei koosne tavapärastest esterlipiididest vaid eetersideme abil ühendatud fütanüülist ja alkoholist. Fütanüülradikaal koosneb küllastunud isopreenide kordustest, kus iga 4. süsiniku küljes on metüüljääk, mis takistab fütanüülradikaali liikuvust ning seega muudab lipiidkihi kõrgel temperatuuril stabiilsemaks. Termofiilsetel arhedel on membraan kahekihiline sarnaselt eubakteritele. Ekstremofiilsetel arhedel on membraan ühekihiline, koosnedes C40 isoprenoid atsüüljääkidest, mis on mõlemalt poolt seotud alkoholiga eetersidemete abil. Arhed ei suuda nii kergesti reageerida temperatuurimuutustele kui eubakterid. Samas on leitud, et Thermoplasma'l ja Sulfolobus solfataricus'el suureneb tetraeetrilises lipiidis tsükleerumine vastusena temperatuuri tõusmisele. Näiteks 40 C juures kasvades
Selleks, et membraanide läbilaskvus püsiks enam-vähem ühesugune, sünteesitakse erinevatel temperatuuridel erinevaid rasvhappeid. Madalal temperatuuril sünteesitakse lühikese ahelaga ja lahustuvaid (unsaturated) rasvhappeid, temperatuuritõusu korral aga lahustumatuid, pika ahelaga rasvhappeid. Muutused membraani lipiidses komponendis ei vaja üldjuhul uute ensüümide sünteesi, kuna vastavate ensüümide aktiivsust mõjutab temperatuur. Termofiilsetel arhedel on membraani stabiilsus kõrgel temperatuuril tagatud tänu eeter-lipiidide kasutamisele membraanis. Temperatuuritõus viib valkude denatureerumisele ning selle tulemusena väheneb raku metaboolne aktiivsus. Põhimõtteliselt tõuseb ensüümi aktiivsus temperatuuri tõstmisel 10°C võrra ligikaudu 2-korda. Ülempiiriks on ensüümi stabiilsus. Seega kaasneb temperatuuritõusuga üle kriitilise väärtuse valkude denatureerumine, mille tulemusena raku metaboolne aktiivsus väheneb.
annaabi.ee 
