· Element eriala märgisituatsioonis, kus suhtluses osalevad kas inimesed (spetsialistid), esemed (temaatiline alus) või terminid ja mõisted (mõtlemise põhiüksused). · Oskuskeelend, mis on väljendatud sõna, sõnaühendi või liitsõnakomponendina. Oskuskeelend on mingi eriala nõudel tekkinud oskuskeele loomulikkeelne nomineeriv üksus (sh sõnamoodustusmorfeemid, morfeemijärjendid, püsiväljendid) · Termin on üheainsa tähendusega, terminoloogilises väljas ehk süsteemis ja põhimõtteliselt defineeritav (kuid see on raske). · Termin alati seotud mõistega, ühetähenduslik või püüdleb selle poole, stiililiselt neutraalne, süsteemne. Terminilisus on olulisel määral tüve omadus (paljand, paljandiline, paljandama...) Oskuskeelekorraldus osa keelekorraldusest = üld- + oskuskeele- + nimekorraldus. Oskuskeelekorraldus on oskuskeele teadlik arendamine. Oskuskeel kirjakeele allkeel
Uusajal oligi termin ars critica käibel eelkõige filoloogilise ja piibli-eksegeetilise mõistena. Kant tundis oma loomingu esimesel perioodil seda mõistet eelkõige aga esteetilise mõistena, nn. “maitse kriitikana”, mis pidi hea maitse kriteeriumite kohaselt eristama ilusa inetust. Tehes antud sõnast tähistuse, millega osutada oma filosoofilise positsiooni spetsiifikale, pidas Kant silmas erinevaid tähendusaspekte, mis olid selle sõna ajaloos esinenud. 1. Kanti terminoloogilises kasutuses on “kriitika” keskseks tähenduseks puhta mõistuse piiride esiletoomine. Ta juhindub kujutlusest, et puhas mõistus, mis on sünnitanud traditsioonilise (dogmaatilise) metafüüsika, tuuakse kriitilise käsitluse puhul mõistuse kohtu laua ette, kus tuleb otsustada, milline puhta mõistuse rakendus on õiguspärane, nagu ka seda, kus on traditsioonilise metafüüsika puhas mõistustunnetus astunud üle enda õiguspärase rakenduse
“Objektiivne teadmine” tähendab Kanti sõnakasutuses objekti-omavat, üldiselt ja paratamatult kehtivat teadmist, seega pole see tuletatav ühegi empiirilise subjekti vältimatult piiratud kogemushorisondist. Antud juhul, nagu väga sagedasti, kasutab Kant mõistet “objekt” korrelatiivsena mõistega “objektiivne”: objekt on objektiivse otsustuse objekt. Kui taju ei saa anda otsustusele objektiivsust, siis taju- otsustusel ei olegi selles tähenduses objekti. Nii et rangemas terminoloogilises mõttes nimetab Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida
Näiteks vaimne ema, püha ema või organiseerunu akadeemiline ema; 5) piltlikus tähenduses: millegi alus, tekitaja, rajaja, esilekutsuja. Näiteks Eesti teatrikunsti ema ja tagasihoidlikkus on kõigi vooruste ema; 6) (laeva, paadi) emapuu. Näiteks tema kiilu, üsna väikest nagu kõigil Põhjala laevadel, kutsuti emapuuks või lihtsalt emaks. (EKSS 2009) Sõna ema võib esineda ka looma- või taimenimetuste põhisõna lisandina. Sel juhul väljendab see terminoloogilises kasutuses ema suhet järglasega (nt emaahv ja emahani), aga mitteterminoloogiliselt tema naissugu (nt emakaru). (Ibid) 4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes „Väikese murdesõnastiku“ järgi on sõna ema levinud üle Eesti kõikides murretes ja üpris ulatuslikult. Lisaks tavapärasele lapsevanema tähenduses, kasutatakse seda ka esemete osa tähenduses
annaabi.ee 
