Sellele filmile on tähtis koht filmiajaloos, sest see on esimene filmivormis tõlgendus Bretoni sürrealismi manifestis esitatud pildiliste ja keeleliste motiivide vabast assotsieerumisest. Film põhines väga lihtsal reeglil: pildiideed ja -järjestus ei tohtinud järgida mingit loogikat, lubatud oli vaid irratsionaalsus ja üllatuslikkus. "Andaluusia koer" oli film puberteedist ja surmast, mille ma intellektuaalsele, vaimukale ja elegantsele Pariisile kogu tõelisuses ja Ibeeria pistoda teravuses südamesse torkasin. Dalíga tegi Buñuel koos oma esimese filmi "Andaluusia koer" (1929). Ka Buñuelile olid oluliseks inspiratsiooniallikaks unenäod. Tal oli 15 korduvat unenägu, mis saatsid teda nagu teekaaslased läbi elu. "Andaluusia koer" sündiski Buñueli ja Dalí unenägude pinnal. Pildid mis võivad tähendada kõike või mitte midagi.
tajutakse ainult intellektiga mitte meeltega või kujutlusvõimega. Descartes üritab lahti mõtestada vaimuga seotuid tajumusi. Ta avastab, et asjad on ideedega samased. Ta usub sellesse mida me mõtleme kuid samas ei usu ta sellesse, mida me näeme, ehk väliseid mõtteid. "Et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks"- minuarust on see mõttekäik väär. Sest kui me vaatleme asju kaugelt binokliga on need asjad oma õige kujuga. Asi on nägemuse teravuses. Lõpul jõuab ta järeldusele, et keha on vaimust täiesti erinev ja vaimu mõjutab ainult üks kehaosa- üksnes aju. Aju sisendab vaimu aistinguid mis aitavad kaasa terve inimese säilimisele. Nagu ma aru sain on ajus olev ühismeele (sensus communis) osa ainsaks siduvuseks vaimu ja keha vahel. Kolmandaks Rene on kindel,et on olemas Jumal, eks on kõiketeadja, ta küll kohati vihastab ja kutsub Jumalat pahatahtlikuks või petturiks, kuid hiljem jälle ülistab teda. Kuid ikkagi jätab ta
memuaaride siirust, kes teenistusajal Šanghais sai sealsete oopiumiurgaste alaliseks külastajaks ja hiljem jagas maailmaga oma küllaltki kummalisi täheldustõike. Nende kohaselt olla ta mõnikord oopiumist tekitatud deliiriumis paari tunni jooksul detailselt korranud oma möödunud elukäigu kõiki juhtumeid ja seiku, alates varajasimast lapsepõlvest. Midagi samalaadset toimus ka minuga viimastel kuudel. Tunnete ja elamuste võrratus teravuses ja täpsuses ma külastasin uuesti kõiki ammunimetatuid mängumaid, lahingupaiku, inspiratsioonihetki ja armastuse asemeid. Olid pühitud piirid ja ümber asetatud sidemed kujutelma ja tõeluse vahel. Ma põlesin uut korda vanade afektide tules, nautisin oma unijoovastute võite, kannatasin psüühi suurima, füüsilises kajastuva kannatusega ja tegin lõppeks järelduse, et tunnetuse igavene taastulek on sama paratamatu ja murtamatu nagu tunnete egiid maailmade eksistentsi kohal....
mõttes, isiksusena, paistis ta korvpalliplatsist lihtsalt nii palju palju kaugemale, et teda ei saanud mitte märgata. Teravus läbilõigetes ja võimatutes söötudes. Teravus sõnades kaasmängijate, vastaste ja kohtunike pihta. See teravus sõnades kindlasti lõikas kellel hinge, kellel mõistust , kuid millegipärast arvan, et ka suurimad solvujad mingil hetkel andestasid ja tänaseks on kõik andestatud. Eelkõige seepärast, et selles teravuses oli nii palju vahetut siirust ja tunnistagem, alati ka vähemasti tilgake tõde. Kohati enamgi kui tilgake ja kes sellest aru sai, oskas tema tehtud märkusest õppidagi. Selline teravus meeldis pealtvaatajaile palliplatsi ääres ja kõrvaltvaatajaile elus. Oli neidki, kes püüdsid järele teha, ent enamasti jäi Tamma püüdmatuks. Mis toimus Tamma sees, ei paistnud välja ja me ei saanudki teada, mismoodi ta ebaõnnestumist üle elas. Tagantjärele tundub,
Filmi esilinastus toimus 1929. aasta juunis mitteavalikul seansil, kus viibisid ka arhitekt Le Corbusier, Pablo Picasso ja sürrealistide juht André Breton. Breton mõistis kohe, missuhust tohutut andekust Dalí ja Buñuel olid üles näidanud, ja nimetas nende teost esimeseks sürrealistlikuks filmiks üldse. (Weyers, 2006) ,,"Andaluusia koer" oli film puberteedist ja surmast, mille ma intellektuaalsele, vaimukale ja elegantsele Pariisile kogu tõelisuses ja Ibeeria pistoda teravuses südamesse torkasin" -Salvador Dalí 4.2. Kohtumine Galaga 1929. aasta kevadel tutvus Dalí kunstikaupmehe Camille Goesmans'i vahendusel, kes lubas teda suvel Cadaquésis külastada. Kui Eluard koos oma abikaasa Gala ja nende tütre Cécile'iga Cadaquési saabus, tundis kunstnik otsekohe, et teda tõmbab Gala poole. Dalí hüsteeria muutus nii tugevaks, et see hakkas tema sõpradele muret tekitama ja nad palusid Galal tema eest hoolitseda
annaabi.ee 
