MÕIS JA TALU EESTIS VARAUUSAJAL 17-19 SAJAND Agraarolud varauusajal 17-18.Saj oli Eestis umbes 100 mõisa. Kõige rohkem neist oli rüütlimõisasid ( e. Eramõisad ), need kuulusid peamiselt baltisakslastele. Siis olid kroonumõisad ( e. Riigimõisad ). Kolmandaks olid pastoraadid ( e. Kirkikumõisad ). Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Talusid oli varauusajal Eestis u. 40 000. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes
Talurahvas 17-18 saj ehk varauusajal olid talurahva ühiskonnnakihgid suht ühtsed. Sulane istus pererahvaga ühes lauas, polnd varanduslikku jagunemist. Era-ehk rüütlimõisad, kuulusid baltisaksa mõisnikele. Riigi- ehk kroonumõisad, kus riik rentis neile riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisat polnud. Kirikumõisad ehk pastoraadid, mis olid väiksemad, elasid kirikuõpetajad. Teraviljaeksport-muutus tähtsaks. Teraviljakultuurideks olid talirukis, oder, ka kaer, natuke nisu. Viinapõletamine (mõisnikud) 18. saj oluliseks sai. Viin oli kallis, kolmandik teraviljasaagist läks viinakateldesse. Sellega kaasnes ka metsaraie. Talupõldudel kasvatati ka teravilja + hernest, naerist, lina. Loomadest musti lambaid, kitsi, sigu, kanu, hanesid, härg, pluss voorirakendisse panemiseks 1 hobune. Vakuraamat- selles peeti arvestust talupoja makstud koormiste eest mõisnikule.
Lõpul.“- milles esitatud otsekohene ja avameelne käsitlus Liivimaa talurahva olukorrast. 16. Mõis ja talu Agraarolud varauusajal 17-18.Saj oli Eestis umbes 100 mõisa. Kõige rohkem neist oli rüütlimõisasid (e. Eramõisad), need kuulusid peamiselt baltisakslastele. Siis olid kroonumõisad (e. Riigimõisad). Kolmandaks olid pastoraadid (e. Kirkikumõisad). Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel. Talupoegadele oli see kõik keelatud. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed, sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade
kodanikuõigus majaomanikele; pearahamaks ja hingeloendused. Mõis ja talu Erinevad mõisatüübid · Era- e rüütlimõisad kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele · Riigi- e kroonumõisad riik rentis neid ikemaks või lühemaks ajaks välja riigiteenistuses olnud aadlikele · Kirikumõisad e pastoraadid väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajatele Tähtsamad tegevusalad · Teraviljaeksport peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder · Viinapõletamine alates 18.saj, kolmandiks kogu teraviljast läks viina tegemiseks. Õigus seda teha oli ainult mõisnikel. Talud Eesti oli kokku umbes 40 000. Talupõldudel kasvatati peamiselt: teravilja, herneid, naereid, lina, lambaid, kitsi, sigu, härgi, hobuseid, kanu ja hanesid. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli rent tasuda koormistega (teotööga mõisapõllul). Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutesse
aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele. Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu. Kasvatati meriino lambaid. Kasutusele tulid sajandi lõpus ka viljapeksumasinad. Suurenev tarbimine ei suutnud sammu pidada majandusliku kandevõimega ning 18. sajandi lõpukümnenditele langeb ka esimene tõeline mõisate pankrotistumise laine. Ühe abinõuna kasutati luksuspiiranguid. Koos levivate valgustusideedega tõstatus küsimus kogu siinse majandusssüsteemi otstarbekusest, avades tee agraarreformide ajastule
annaabi.ee 
