Kuigi kasutati kõigest viit kiilu - horisontaalset, vertikaalset, viltust ülalt alla, viltust alt üles ja nn nurkkiilu, moodustati nendest peaaegu loendamatul hulgal erinevaid kombinatsioone. Ent Mesopotaamia kohmakas kirjaviis ja suured kirjutusvahendid muutsid kirjutamise võrdlemisi tülikaks. Savist raamatuil ja vihikuil oli suur puudus, nad olid rasked ja kohmakad. Viiekümneleheküljeline raamat kaaluks savile kirjutatuna umbes 50 kilogrammi. Kirjutamisel suruti teravaotsalise tikuga märke pehmesse savitahvlisse, mis seejärel pandi päikese kätte kõvenema. Peale savi polnud teist materjali, mis oleks kirjutamiseks kõlvanud. See moodus aeglustas kirjutamist märgatavalt, kuid see-eest olid valmis tahvlid väga vastupidavad. Meie aja arheoloogid on leidnud neid tuhandete viisi ja need on veel nüüdki selgesti loetavad. Egiptuses oli kirjutusmaterjaliks papüürus, mida tehti Niiluse kaldail rikkalikult kasvavast erilisest pilliroost.
Põllupeenrail, aruniitudel, kuivades võsades kasvav 30-60 cm kõrgune taim. Õied on kuldkollased, mustatäpilised, viie teravaotsalise kroonlehega. Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning kuivatatakse vilus.
ülesandeks on sokku talutada, talle vett ja kaeru küsida, teda keelata pererahvastliialt kimbutamast. Välimuse ja käitumise poolest ei erine näärisokk jõulusokust (jõulupukast). Siiski on käimise aeg rohkem määratletud, see hoogustub alates keskööst, sest näärisokud nagu uusaasta- ehk nääripoisidki kuuluvad hea õnne toojaina ning soovijaina nimelt aasta alguse juurde. Nääripoiste välimus on tavaline, kantud on teravaotsalise kiivri taolist õlgadest meisterdatud mütsi, õlest keeratud vööd. Käes oleva õlest nuudliga lüüakse tuppatulekul pererahvast ,,erguks". Tuppatulekul soovitakse ,,head uut aastat!" ning öeldakse muidu häid soove, näiteks ,,Tütred mehele, kanad munele, head loomaõnne ja põllukasu, ning kõige rohkem nisu! Hobusele laugik varss, lehmale leedik vasikas, lammastele kaksikud talled!" (Valjala, 1960)
kurnates veest hõljuvaid toidupalakesi. Nii puhastavad nad vett orgaanilisest hõljumist. 5. Loodusele Jõekäsn suudab puhastada ööpäeva jooksul kolm liitrit vett. 6. Hüdraloomad, karikmeduusid, meriroosid ja korallid. 7. Välimus Kotikujulised veeloomad, keha sees suur õõs, seda ümbritseb kahest rakukihist koosnev rakusein, ühes otsas asub suu . Organeid pole välja arenenud. 8. Kõrverakkud Asuvad kombitsatel ja ka mujal keha pinnal. Nõelab seest õõnsa teravaotsalise niidiga loomakest, kes puudutab kombitsat. Nii püüab hüdra toitu. 9. Polüüp Kinnitunult elav ainuõõsset looma nim. polüübiks. 10.Meduus ujuv kumera kehaga ainuõõsne loom. 11.Paljuneb Kevadel pungumise teel, keha välispinnale moodustub esialgu väike kühmuke, kui pung on omandanud kasvades hüdra kuju, eraldub see ja alustab iseseisvat elu. Sügisel aga suguliselt, siis arenevad tema kehas sugurakud. Peale seda loomad hukuvad. 12
Selline tehnik on säilinud ainult :Vaikse ookeani saarestike saartel- Melaneesia,Polüneesia,Samoa Polüneesias kasutati luukammi Moko tegemiseks kasutati peitlit meenutavat instrumenti Masinad ja tehnikad Vana tehnika: pika varre otsas asetsev nn tätoveerimiskamm või teravaotsaline pulk kasteti tindi sisse ning siis sellele varrele toksides ning sedamoodi nahka vigastades kanti muster naha sisse Masinad ja tehnikad Tänapäeval: tint viiakse teravaotsalise instrumendiga naha pealispinda vigastades pärisnahka ning sinna see jääb Esimese elektrilise tätoveerimisaparaadi võttis kasutusele Samuel O´Reilly Tätoveerimist teostab alati väljaõppinud kogenud prof. Sageli liigub see väga l.p. Amet perekonnas isalt pojale Värvid Tint Põhitoonid : must, tumehall, sinine Traditsioonilists kultuurides on 1 värvline kaunistus Irezumi-mitmevärviline, kaua omane Jaapanile ning siis edasi Läände Mõju nahale
Uste ja akende raamid värvitakse tihti siniseks, punaseks või kollakas-oranziks. Algarve Valged majad on madalad, mitmed kõrvuti asetsevad kuubikud moodustavad iga eluaseme. Idas on ümardatud plaatidest katused mõnikord asendatud astanguga, et vihmavett koguda või kuivatada kala või puuvilju. Valged lamedakatuselised majad Olhãos ja Fusetas sarnanevad Põhja-Aafrika küladega. Vahel on need astangud asendatud neljakülgse teravaotsalise katusega ( telhado de tesoura), mis arvatakse olevat Hiina mõjutus. Teravatipulisi katuseid võib enim kohata Faros, Taviras ja Santa Luzia's. Ukseavade peal on võlvkaar või karniisid. Korstnad on saledad ja elegantsed, kombekalt augustatud, valgeks värvitud või ehitatud tellistest, mis on laotud kaunistavasse mustrisse ja kroonitud palli, nõelja torniga, vaasiga või mingisuguse ornamendiga nagu näiteks piik või vikat.
Mujalt on neid teada vaid üksikuid. Kambriumi nautiloidid olid väikesed: enamike pikkus jäi 2 ja 6 sentimeetri vahele. Täielikult puudusid Kambriumi meredest suured kiskjad - loomad, kes oleksid suutnud purustada suuri merekarpe või kiskuda tükkideks suure saaklooma viisil, nagu kaasaja krabid ja kalad seda teevad. Arheotsüaadid elasid läbi kogu Vara-Kambriumi. Need koonusekujulised, tundmatu bioloogilise kuuluvusega organismid kinnitusid substraadile skeleti teravaotsalise tipuga (joonis 5). Vaasilaadne kuju ja väheliikuv eluviis viitavad toitumisele suspensioonist. Arheotsüaadid meenutavad pealiskaudselt tänapäeva käsni. Nad moodustasid Vara-Kambriumis maailma esimesi orgaanilisi riffe. Põhitoese ehitasid arheotsüaadid ja sellele talletusid vetikad ja teised organismid. Esimesed rifid, mis ulatusid madalate küngastena veidi üle merepõhja, kadusid koos arheotsüaatidega enne Vara-Kambriumi lõppu. Kuni Kesk-Ordoviitsiumini enam riffe ei tekkinud.
annaabi.ee 
