terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Muinasajal Eestis selliseid relvi ei tehtud, küll aga valmistasid Eesti meistrid mõõkadele kaitseraudu ja pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel
nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Mõõk Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj 4 veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm
noolt. 14. saj Tallinnal võis varuks olla umbes 150 000 ammu noolt. MÕÕK Mõõk on iseenesest juba pronksi ajal välja kujunenud relv. Tegelikult hakati tegema järjest pikemat pistoda. Pistoda on olemuse poolest esimene sõjarelv aga kaitse iseloomuga ehk rohkem ründe tõrjumiseks. Kasutusele võetud mõiste teramik, mis tähendab kogu tera osa. Soon teramikus, peaks muutma teramikku kergemaks ja elastsemaks. Areng läbi keskaja kuni 13. saj on teramike osas praktiliselt olematu. Küll aga muutused käepideme nupus ja kaitserauas. Alates 14. saj hakati tegema rohkem kolmnurkset tera kuju ning polnud enam nii pikk ning teramiku läbilõige rombi kujuline. Ilmub teine variant pikema teravikuga, mille pikkus on juba üle meetri ning ka käepide hakkab pikenema. On nimetatud ka poolteistkäe mõõgad. 15. saj veelgi pikemad teramikud ja käepidemed ning tekkinud on kahekäe mõõgad pikkus juba kuni 160 v 180 cm
pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini- äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka käepidemete kaunistamine. Damaskimisest loobuti, teramike soon muutus aga kitsamaks. Sooneosale käepideme lähedale inkrusteeriti kirjad, mis peegeldasid agressiivse ristiusu ideoloogiat. Alates 12. sajandi keskpaigast sepistati mõõgateramikule ketta- või läätsekujuline massiivne ja raske pidemenupp ja kaitseraud. Sellised pidemeosad võimaldasid käelabale hoopis vabamat liikumist kui varasemad mõõgapidemed. Samas tasakaalustas nupp teramiku raskuse ning kergendas lähivõitluse pidamist. Kaitseraudu kaunistati hõbedaga vaid erandjuhtudel
annaabi.ee 
