· põhiliikumisoskustega seotud ja eakohast kommunikatsiooni võimaldavate asendite kasutamine · liikumistegevuste õpetamine, liigutusliku aktiivsuse ja omaalgatuslikkuse stimuleerimine, komplekssete liikumistegevuste arendamine teraapiatunnist igapäevaellu ja seeläbi elukvaliteedi ja iseseisvusastme tõstmine · liikumisorientatsiooni ja taju arendamine Tegevusteraapia. Eesmärgiks on lapse võimalikult eakohane iseseisvus igapäevategevustega toimetulekuks. Peamise teraapiameetodina kasutatakse mängu, sest mäng on lapse jaoks põhiline ja kõige olulisem tegevus. Tegevusterapeut valib mängud, mis vastavad lapse arengulisele vanusele, toetavad tema tegevusvõimet ning on huvitavad ja motiveerivad. Tegevused, mida kasutatakse tegevusteraapia läbiviimisel on järgmised: · igapäevatoimingute hindamine ja õpetamine · kehaskeemide, käe-silme koostöö ja ruumitaju arendamine · jäme- ja peenmotoorika ning koordinatsiooni arendamine
Ta lükkas Mesmeri mõtte magnetilistest vedelikust ja magnetismist tagasi, selle asemel nägi ta hüpnoosi põhiolemuselt psühholoogilist nähtust. Sigmund Freud (1856 1939) on tuntud kui mõjukaim inimene psühholoogia ajaloos. Vähesed teavad, et psühhoanalüütik oli oma karjääri alguses hüpnoosi pooldaja. 20. Sajandi alguseks loobus Freud hüpnotiseerimast ning hüpnoos jäi teaduses tagaplaanile. Seda eirati suurelt kahelt poolt inimmõistuse uurimisvahendina ja ka teraapiameetodina patsientide ravimisel. Vaid üksikud meditsiinispetsialistid jätkasid võitlust hüpnoosi eest. Üks neist oli Milton Erickson (1901 1980), kes märkas alateadvuse jõudu ja mõistis, et hüpnoosi abil saab suhelda otse alateadvusega. Tema edu aitas tagastada hüpnoosi usaldusväärsuse ja populaarsuse. Hüpnoosi kasutusalad Hüpnoos on 21. sajandiks tunnustatud teaduslikult uurimise täisväärtusliku haruna ja ravivahendina. Hüpnoosi kasutatakse paljudes erinevates valdkondades
Brad külastas etendust, mille andis prantsuse hüpnotiseerija Charles de Lafontaine ning alguses oli ta kõhklev. Kuid hiljem, pärast kontserti, kohtus ta Lafontaine'ga ja ta nägi, kuidas hüpnotiseerija viis oma alluvad sügavasse transsi, veendus Brad, et see on tõeline teaduslik nähtus, mida tasub uurida. 20. sajandi alguseks oli teadvuslik huvi hüpnoosi vastu raugemas. Seda eirati suurelt kahelt poolt inimmõistuse uurimisvahendina ja ka teraapiameetodina patsientide ravimisel. Pierre Janet Samas leidus ikkagi veel asjatundjaid, kes jätkasid võitlust hüpnoosi eest. Üks nendest oli prantslane Pierre Janet (1859 1947). Ta jõudis järeldusele, et see, mida ta nimetas alateadvuseks, on pidev seisund, mis eksisteerib koos teadvusega. Janet väitis, et hüpnoosis kogeb mõistus kahestumist. Sügavas transis saavutab alateadvus tegeliku kontrolli. Ning Janet uskus hüpnoosi kasulikkusesse. Aastal 1919 aga ta tunnistas, et see
nägi ta hüpnoosi põhiolemuselt psühholoogilise nähtusena (Streeter 2006: 22-23). Sigmund Freud (1856 – 1939) on tuntud kui mõjukaim teadlane psühholoogia ajaloos. Vähesed teavad, et psühhoanalüütik oli oma karjääri alguses hüpnoosi pooldaja. 20. sajandi alguseks loobus Freud hüpnotiseerimisest ning hüpnoos jäi tema teadustegevuses tagaplaanile. Seda eirati nii inimmõistuse uurimisvahendina kui ka teraapiameetodina patsientide ravimisel. Vaid üksikud meditsiinispetsialistid jätkasid võitlust hüpnoosi eest. Üks neist oli Milton Erickson (1901 – 1980), kes märkas alateadvuse jõudu ja mõistis, et hüpnoosi abil saab suhelda otse alateadvusega. Tema edu aitas taastada hüpnoosi usaldusväärsuse ja populaarsuse (Streeter 2006: 26-30). 1.4. Hüpnoosi olukord tänapäeval 21. sajandi alguseks on hüpnoosil läbitud väga pikk tee. Hüpnoosi uurimine on alles
annaabi.ee 
