ideedeõpetust, eitades et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumatult. Filosoofia uurimisaineks pidas ta reaalset olemist ja selle peegeldumist mõisteis. Asjad moodustuvad Aristotelese järgi vormist ja mateeriast. Mateeria on IGAVENE, kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Liikumine on vormi realiseerumine, võime teostatus ja toimimine. Igasuguse liikumise lõppallikaks on Aristotelesel jumal "kõike liikumapanev liikumatu jõud". Suur mõju filosoofia arengule oli Aristotelese õpetusel kategooriatest. Tunnetuses omistas Aristoteles suurt tähtsust kogemusele, kuid pidas veel olulisemaks mõistust, sest see põhjendab kogemuse andmeid. Filosoofias eristas Aristoteles: teoreetilist osa (olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimused), praktilist osa (inimtegevuse küsimused), poeetilist osa
aine ehk mateeria (hyle); · Lisaks sellele on kaks vormimääratlust, millest üks puudutab protsessi algust ja teine lõppu. Kuivõrd Aristoteles uskus, et kõik muutused on teleoloogilised (sihipärased), siis on algseisundiks ilmaolek (veel- mitte), lõppmääratluse puudumine; lõppseisund seevastu märgib sihi saavutamist. Teisisõnu: liikumise algust iseloomustab võimalikkus ja võimelisus (dynamis, potentia) ning lõppu tegelikkus (energeia, actualitas) ja teostatus (entelecheia). Aristoteles toob näiteks lause ,,Inimene saab harituks". Täielikus sõnastuses saab siin näidata kõiki eelpool nimetatud elemente: ,,Harimatu (vormimääratlus ilmaolekuna; võimalikkus) inimene (mateeria) muutub haritud (vormimääratlus sihina; tegelikkus) inimeseks (mateeria)". (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) 1.3 Metafüüsika 7
ideedeõpetust, eitades, et ideed saavad olemas olla meeleliselt tajutavaist asjust eraldi ja sõltumatult. Filosoofia uurimisaineks pidas ta reaalset olemist ja selle peegeldumist mõisteis. Aristotelese järgi moodustuvad asjad vormist ja mateeriast. Mateeria on igavene, kuid inertne, üksnes passiivne alge. Kogu aktiivsuse omastas Aristoteles vormile. Vorm kui struktuursus moodustab asjade liigikvaliteedi ning on asjade lõpp-põhjus ja eesmärk. Liikumine on vormi realiseerumine, võime teostatus ja toimimine. Igasuguse liikumise lõppallikaks on Aristotelesel jumal. Suur mõju filosoofia arengule oli Aristotelese õpetusel kategooriatest. Tunnetuses omistas Aristoteles suurt tähtsust kogemusele, kuid pidas veel olulisemaks mõistust, sest see põhjendab kogemuse andmeid. Filosoofias eristas Aristoteles: 1. Teoreetilist osa olemise, selle osade, põhjuste ja algete küsimused 2. Praktilist osa inimtegevuse küsimused 3. Poeetilist osa loomingu küsimused
Filosoofia mõistest rääkides laseb Platon asja küll nii paista, nagu polekski tarkus inimesele täielikult kättesaadav loomutäius ning surelikel tuleb rahulduda vaid tarkuse püüdlemisega, filosoofiaga. Oma eetika- ja poliitika-alastes arutlustes käsitleb ta aga tarkust ja hüve-teadmist inimesele saavutatavate asjadena. Kui mõistuslik hingejagu omab tarkust, siis on ta kõik, milleks tal eeldused on, parimal viisil teostanud. Kellegi loomusesse kätketud eelduste parimal viisil teostatus aga kannabki antiik-eetikas nimetust arete. Niisiis, kui mõistuslik hingejagu jõuab tarkuseni, siis on ta omandanud arete. Tarkus on siiski laiema tähendusega mõiste kui teadmine. Tarkus eeldab mitte üksnes tõeliselt oleva, vaid kõigi olevavaldkondade ning nende omavaheliste vahekordade teadmist. Võiks ütelda, et tarkus tähistab Platonil oskust ideedeteadmise alusel meeltele avatud maailma nähtusi õigesti hinnata ja nende keskel orienteeruda. Vaid tark teab, st
annaabi.ee 
