Talupoegadesse puutuvad funktsioonid koondusid Vallakohtusse, vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi. 4.1. Talupoeg jäi endiselt maa külge kinnistatuks. Talle anti õigus omada vallasvara ning kaevata mõisahärra peale. Mõisnik võis talupoegi müüa ilma maata ning neid talust ära ajada. Mõisniku kodukariõigust piirati 30 kepihoobi piiresse. Talurahva kohustused määrati kindlaks vakuraamatutes. 4.2. Eestimaal aastal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad muudeti teoorjadeks. Nad vabastati ilma maata, pidid maad mõisnikult rentima (teorent), nende liikumisvabadus jäi piiratuks, said perekonnanimed. 4.3. Kujunes vallakogukond; loodi vallakohtud, magasiaidad, vaestehoolekanne. Talurahva omavalitsuse otsused jõustusid pärast mõisniku poolt kinnitamist. 5. Olid mõisakoormised (teotöö), riiklikud koormised (pearaha ja nekrutiandmine) ja kogukondlikud koormised (teede korrashoid, magasiaida ja koolide ehitamine, kirikumaksud)
13. sajandi lõpul moodustati Eestis esimesed kihelkonnad, mis tähistasid halduslik- territoriaalset üksust ja ühtlasi maakiriku koguduse piirkonda. Nende hulgas oli ka Karksi kihelkond oma linnuse ja lossiga. Aegade jooksul on Karksi loss ja tema valdused sattunud korduvalt sõjatulle. Siin on peremehetsenud sakslased, leedulased, poolakad, rootslased ja venelased allutades kunagised vabad talupojad pärisorjadeks-teoorjadeks-rentnikeks. Karksi kihelkonna maa-ala on jaotunud Karksi, Polli ja Pöögle mõisa vahel. 19. sajandi teisel poolel oli ajalooline Mulgimaa tuntud oma rikaste talude ja linakasvatuse poolest. Suuremate maanteede ristumiskohale rajasid käsitöölised oma asula, Nuia küla, millest on aastatega kasvanud praegune vallakeskus Karksi-Nuia linn. II Maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsiooniaastad laastasid külad. Kahe
kelle soovitused piirdusid koduõpetusega ja kes leidsid, et talupoegade lastele piisab ainuüksi lugemisoskusest. Siiski tekkisid Parroti juhitud komisjoni poolt väljatöötatud kava mõjul maal nii mitmedki teise astme rahvakoolid, nõndanimetatud kihelkonnakoolid, kus õpiti kirjutamist, rehkendamist ja looduslugu; lugeda pidi sellesse kooli astuja juba enne oskama. Koolide ülalpidamine pandi maata talupoegade õlule, kes olid pärisorjadest muudetud teoorjadeks ja kellel seetõttu polnud ka tegelikku majanduslikku jõudu rahvahariduse edendamiseks. Olukorda leevendas mõningal määral rändõpetajate ametisse panemine, kes juhendasid laste lugema õppimist. Rändõpetajate tegevust täiendasid pühapäevakoolid: lapsed õppisid pühapäeviti lugema mõne ärksa vaimuga talupoja juhtimisel. Tekkisid ka parandus- ehk järeleaitamiskoolid, kus õpetati leeriealiseks saavaid noori, kel lugemine selleks ajaks veel selge ei olnud
traditsioone. Vene kesier ja Nesselrode olid Püha Liidu sees omakorda konservatiivsete vaadete eeskõnelejad. 1816/1819 vabastas Aleksander I Eesti ja Liivimaa talupojad pärisorjusest, lahendamata samal aja nende majanduslikke probleeme. Eestlased jäid endiselt teoorjadeks. Nikolai I 1796-1855 Keiser 1825-1855, Paul I noorim poeg. Kuigi Aleksandril oli mitu poega, olid need kõik erinevate naistega saadud väljaspool abielu ja ei sobinud seega troonipärijaks. Ta vanem vend Konstantin Pavlovits (srn 1831) loobus troonist, mis tõi kaasa dekabristide ülestõusu. Nikolai muutus sellest üritusest veel
annaabi.ee 
