jäneseid, põtru, metskitsi, metssigu. Jahipidamisõigust hakati piirama ja tekkis salaküttimine. Taludes elas tavaliselt korraga üks pere, mille suurus võis olla väga erinev. Keskmiselt võis talus elada 6-8 liiget. Perejuht oli tavaliselt peremees. Naiste ülesanne oli loomade talitamine, toidu valmistamien ja tekstiilitöö. 15. Sajandil hakati talupoegade liikumisvabadust piirama, kujunes välja sunnimaisus. Elu maal: Mõisate rajamine sai hoo sisse 15.-16. Sajandil. Teokoormisena nõuti talupoegadelt nädalategu, millele lisanudsid veel ebaregulaarsed tööd. Liivimaa maaisandad ja vasallid hakkasid hakkasid hilskeskajal piirama nii talupoja liikumis- kui ka kauplemisvabadust. Tähtsad kogunemiskohad olid veskid ja kõrtsid. Needo lid rajatud ühendusteede äärde, mereranda või kohta kus liiksu palju rahvast. Ülesanne oli neil pakkuda teelistele öömaja ja täiendada moonavarusid. Veski ol ikeskajal tähtsaim tööstusettevõte. Neid
Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund) vilja. Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad;
suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist. Üksjalgadeks olid tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad. Nende nimetus tulenes sellest, et nad pidid teokoormisena tegema ühe jalapäeva(polnud vaja minna hobusega, vaid läks ise tegema tööd) nädalas. Küladest eemal metsades või võsamaadel paiknevates hajutaludes elasid pundenikud. Nimetus tulenes sellest, et nad pidid feodaalile maksma 2 tündrit (üks pund) vilja. Vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Vabadikke võib jagada kolme rühma: · maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud;
teejuht. Sõjateenistusse tuli minna hobusega, kuid talupojad võitlesid siiski jalaväena. Nende ülesandeks oli sõjaväehobuste ülalpidamine. Hiljem asendus sõjaväekohustus palgasõjaväega, millele lisandus rahaline maks, mille suuruseks oli 1 Riia mark iga talu pealt. Teokohustus - Varaseim teada pärineb 1284. aastast, kui talupoegi kohustati isanda põldu kündma üks päev härgadega ja omas leivas ning kaks päeva vilja lõikama. Keskaja lõpul nõuti teokoormisena nädalategu, mida oli kindel arv päevi nädalas, millele lisandus ebakorralised tööd nagu talgud ja voorikohustus. Teokohustus sõltus taludes elanud inimeste arvust ja talu suurusest. Talupojal tuli mõisas teha rakme- või jalapäevi. Korrategu - Mõisa karja talitamine, naistele. 19. Keskaegse Liivimaa riiklik-territoriaalne ja halduslik korraldus: Liivimaa ajalooline geograafia: Nende territooriumide kujunemine ja likvideerimine Üksküla ehk Riia piiskopkond - 1184
annaabi.ee 
