ta oli oma tiivulise sõbratari päästnud. Sumades kaldani, avastas ta suure jahmumisega, et ta käte vahel ei puhka mitte ingel oma ebamaises võlus, vaid väike tüdruk, suured ilmekad silmad pärani lahti talle vastu naeratamas. Poiss puudutas siidset juuksesalku ta laubal, selle taha libistades. Tüdrukuke näis surmani ehmununa, kuid tänulik. Ta suutis vaevu hingata, kuid noogutas tänutäheks. Seejärel tõstis ta käe ja silitas päästja niisket põske, justkui näinuks temasarnast esimest korda. See süütas leegi, mis põles mõlema pilgus ega kavatsenudki tuhmuda. ,,Nüüd on kõik hästi," lausus poiss, ,,Maga veidi, ma valvan su und." Ta huuled puutusid vastu tüdruku laupa ning nad vahetasid naeratuse. Seejärel kaotas noorem väsimusest teadvuse. See oli esimene armastus roosi magusas unenäos.
lebas oma kaitsva küti surematus embuses, kelle kaunis kahvatu nägu kurjuse juurt vähem maitsnud kui kestahes teine temaealine poiss. Teiste seas põrnitses neid huviga kaks üleni rohelisse rüütatud meest, kuldsed õunad kõrge torukübara servadest välja kasvamas. Nende punakad lokkis juukseotsad olid sassis ja tumedad silmad uudishimu täis. Eriti köitis neid tütarlaps, sest oma lugematu arv aastatega polnud nad temasarnast veel näinud. ,,Sora?" ,,Võtame." Nad astusid ligemale ja ühe puudutusega muutis Sora magava tüdruku musta roosi oksaks. Ta kaaslane võttis roosi maast ja surus enda ligi, et lill ei külmuks. ,,Sora." ,,Kira." Nad kummardasid kõikidele hüvastijätuks ja hajusid sinises suitsuvines. Kui mõne hetke pärast poiss silmad avas märkas ta ehmatusega, et oli ümbritsetud varjudest, kuid ükski neist ei kuulunud Elisale. ,,Halltiib?"
Maie. Enn (parsil) situatsiooni- MAIE (saadab Märdi ukseni; senikaua tahab Enn koomika: Enn maha tulla, pöördub aga ruttu üles tagasi, kuuleb pealt niipea kui Maie ümber pöördub): Oh küll on ta tubli poiss, minu Märt, nii tugev ja lahke, nii kange pea ja jälle nii hella südamega: teist temasarnast ma küll ei tunne kõiges kihelkonnas! Mis see isa ometi sest mulgist ikka peaks sõimama! Mul on ometi – (maha vaadates) – ka kosilasi käinud – Altoja Hans – ja Viiraku Viidu – ja Lahearu Laos; ei sünni neist ükski Märdi kõrvale! See Aluste talu ei kao isal peast! Aga ega Märt selles süüdlane ole! Ja nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte iialgi! Va ülejäänud loom
sa tahtsid öelda vist mu ema pulma, eks? HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes üsna kohe. HAMLET: Sääst, sääst, Horatio - nii peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid. Mu isa!... Vahel on, kui näeksin teda. HORATIO: Kus, kallis prints? HAMLET: Mu vaimusilma ees. HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas. HAMLET: Ta oli igas asjas mees mis mees, ei leidu temasarnast enam. HORATIO: Möödund ööl ma nagu nägin teda, prints. HAMLET: Sa nägid? Keda? HORATIO: Kuningat, te isa. HAMLET: Mu isa? Kuningat? Siis taeva nimel, räägi! HORATIO: Kaks ööd on järjest need kaks aadlimeest, Marcellus ja Bernardo, näinud vahil te isa sarnast kuju. Siis mullegi nad tunnistasid sellest. Vahti jäin - ja nägin omaenda silmaga.
annaabi.ee 
