kohas, kus ta juurtega merevee kätte saab. 11)Ruunaraipe luited: Luiteahelik on 1,2 km pikk ja maksimaalselt 11-12 m kõrge looklev loode-kagusuunaline liivseljak. Luidete peaahelikule liitub rida ristsuunalisi luiteid, mis on kaetud nõmme- ja palumännikuga. Geomorfoloogiliselt keerukate luidete vahel asub kaks väikeraba. Luidetel kasvavad botaanilised haruldused: kännas-kipslill, palu-karukell ja liiv-hundihammas ja leesikas. Luidetel asus 0, 3 ha suurune Tohvre tellisetehase karjäär. Hiljem kasutati mahajäetud karjääri prügimäena. Kaheksakümnendatel aastatel prügimägi korrastati looduskaitsjate abiga ja võeti kasutusele puhkuseveetmise kohana. 12)Peipsi luited: Luited on kuni 15 m kõrgused. Piki rannajoont kulgev paraboolluidete ahelik koosneb üksikutest segmentidest, millest pealttuulenõlva järskus on 10 - 25°, alttuulenõlva järskus aga 20 - 35°. Seal vahelduvad erinevad luitetüübid: embrüonaalsed luited väikesed
Vestibüülist paremal paikneb söögisaal inglise elamule iseloomulike raskete puidust laetalade ja seinapaneelide ning obligatoorsete kaminatega (säilinud ainult üks). Interjööride maaliline ja sundimatu paigutus eri tasapindadel, ruumide mitmekesine konfiguratsioon, maitsekad detailid tõstavad Sangaste lossi esile teiste omasuguste, nagu Alatskivi või Vasalemma hulgast. Loss ehitati aastail 1874- 1881. Ehitamiseks vajalikud punased tellised põletati mõisa lähedal kivivabrikus. Tellisetehase seadmed, sealhulgas ka tellisevormid olid ostetud Saksamaalt. Lossi alusmüürideks toodi Soomest graniidimürakaid. Sangaste ansamblisse kuuluvad ka tornkindlust meenutav veetorn, ,,kastelli tüüpi" hobusetallid, laudad, massiivne müür ümber aia. Kõik ehitised on punasest tellisest, mis samuti on tüüpiline pseudogooti mõisahoonele. Pärast F. Bergi surma müüdi pärijate poolt korraldatud oksjonil 1939. a. suurem osa lossi mööblist, raamatukogust ja majakraamist.
– umbes 50 meetrit valliharjalt mõõdetuna ja kraatri sügavus 4,5 meetrit. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turbapinnast seal moodustund ei ole. Mõlemal kraatril jääb valli kõrgem osa kraatri idapervele, mis viitab meteoriidi langemisele lääne poolt. 3 Joonis 1. Ilumetsa meteoriidikraater – Põrguhaud. Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal, kui geoloogid otsisid savileiu kohti tellisetehase jaoks.Esmauurijaks oli akadeemik Artur Luha. Alustatud uuringud katkestas Teine maailmasõda. Uuesti asus kraatreid uurima 1956. aastal Eesti Teaduste Akadeemia geoloogia instituudi geoloog Agu Aaloe. Juba esimeste välitööde tulemuste põhjal järeldati, et sealsed lohud on meteoriitse tekkega. 1964. aastal võeti Põrguhaud ja Sügavhaud riikliku kaitse alla. Aaloe arendas edasi väikekraatrite kujunemisteooriat ning just Ilumetsa kraatrite ehituse
juhtimise keskuseks. Eesrindlikud mõisnikud kirjutasid turbast kui allapanu ja küttematerjalist. 1840 a. ehitati Tallinnas turbaga köetav lubjaahi. Selle jaoks toodeti turvast Ülemiste (Sõjamäe) rabast. Turvast toodeti algul labidaturbana. 19. saj. keskel oli labidaturba karjääre Eesti mõisates 300 ringis. 1860. aastate algul rajati Sindi vabriku puidu säästmise huvides mehhaniseeritud turbakarjäär. Algselt kasutati saksa inseneri Schlickeysen’i tellisetehase savisegajast-vormijast kohandatud toorturbast tükkide pressimise masinat. Alguses oli hobustega veetav, hiljem kasutati ajamina aurumasinat. Vabrikus töötas lokomobiilide jõul kolm turbamasinat, andes 150000 turbatükki päevas. Selline kogus vastab kütteväärtuselt 94 süllale puidule. Vajalik turvas saadi kõrgsoo esialgse künni ning seejärel olenevalt ilmadest äketega segamisega. Edasi viidi turbamass vagonettidega punkrisse ja sealt masinasse. Masin töötles ja pressis turvast
annaabi.ee 
