18. Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. 19. Ametnik kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses. 20. Ametnik aitab igati kaasa ülaltoodud põhimõtete levikule. Põhimõtted, mida asutuse juht rikkus: 1., 3., 4., 6., 9., 10., 12., 13., 14., 16. Deontoloogilisest aspektist on tegu ääretult kahetsust tekitav, millega kaasnes vahetu riigi, oma asutuse ja enese maine kahjustamine. Ka teleoloogilises aspektis jõuab järelduseni, et teo vahetu tagajärg ei muutunud. Kokkuvõttes sai maine kahjustatud. KAITSTAVAD VÄÄRTUSED Üldsuse huvi(Velasquez et al, 1996) Arvestades asjaolu, et tegemist on riikliku organisatsiooniga, siis iga organisatsiooni juhi käitumine peegeldab üleüldist eetikat riigi ettevõtetes. Õiguste lähenemine(Velasquez et al, 1996) organisatsiooni juhil on küll seaduse järgi õigus
Sest kuidas muidu oleks see võimalik? Kuidas saab nii hämmastavat asja nagu teadvus või vaim seletada ilma aluseksoleva vaimsuseta? Teiste sõnadega, tõsiasjast, et tunnetus on võimalik, järeldub jumala olemasolu. )/ 1) Hume: mis on Jumala põhjus? Kes või mis andis Jumalale korrapära? Kui vastata, et ta korrapärastab end ise, siis on õigustatud küsimus, miks ei võiks ka tema loodud maailmas asjad ise end luua ja korrapärastuda ? 2) Teleoloogilises argumendis viidatakse inimese loodud asjadele ning järeldatakse analoogia alusel, et ka kogu maailm on niisugune s.t kellegi mõistusliku olendi poolt loodud. Kas siin on ikka sarnasus olemas? Seda, et maja ei saa tekkida ilma ehitajata, teame kogemusest. Aga kust me teame, et maailm ei saa tekkida loojata? Kas me oleme seda kogenud? Kas oleme olnud tunnistajaks mõne maailma loomisele? Majad, kellad ja muu inimese loodu on ju vaid osake maailmast
Praktiline eetika on mingi eluvaldkonna eetika või mingi professiooni kutse-eetika. Normatiiveetika tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Selle teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Tuntumad eetikateooriad on teleoloogiline eetika, deontoloogiline eetika ja voorustepõhine eetika. Teleoloogilises (tagajärjepõhises) eetikas on moraalsuse lõppkriteeriumiks mingi tegudest tulenev mittemoraalne väärtus (nt õnn või heaolu). Nii utilitarism kui ka eetiline egoism on teleoloogilised teooriad. Utilitarismi järgi on mingi tegu moraalselt hea, kui tema tagajärjel suureneb üleüldine kasu (kõigi nende kasu, keda tegu puudutab) ja moraalselt vale, kui selle tagajärjel väheneb üleüldine kasu. Eetiline egoism ütleb, et igaüks peaks alati järgima omaenda huve
täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks: eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike
annaabi.ee 
