Dagö on justkui tunne, miski, mis kajastab minu mõtteid, tundeid, emotsioone siis, kui mina enam ei oska, ei suuda. Lisaks muusikalisele elamusele kannavad äärmiselt olulist rolli ka Saatpalu kirjutatud laulude sõnad. Need on hämmastavalt sisukad ning head. Samas pean tõdema, et Saatpalu paljusõnalisus ühtaegu lummab ja eksitab: sõnu saab liiga palju, nad tühistavad otsast üksteist, täidavad popformaadis laulu ning kuulaja teadvuse kiiresti. Dagö tekstimaailma suurim voorus on hoidumine lamedast üheplaanilisusest, koos sellega masinlikust ettearvatavusest. Minu jaoks on Saatpalu tekstide peamised märksõnad: nostalgia, ekstaas ja iroonia, mis näivad kõik põgusal vaatlusel kandvat omavahel ühitamatut maailmatunnetust. Dagö laulude kirjanduslik käekiri on virtuoosne ja kujundirikas, selles annavad tooni kõlamängud, intertekstuaalsed vihjed, sõnamängud ning kohati teatraalne otsekõnelisus.
ning eri algeid sünteesiva kujutuslaadiga. Ta püstitab eetilisfilosoofilisi küsimusi ja sukeldub vastuste järele oma mitmeti kummaliste ja keeruliste tegelaste hingesoppidesse, vaibumatu huviga salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu. Vetemaa varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate mõistatuse ümber. Tegelaste kollisioonid projitseeritakse kristliku eetika taustale, nii et ilmnevad vastuolud panevad selle tõsiselt proovile. Piibliallusioonid toovad tekstimaailma sisse mõttelise vertikaali, kuna laskumised alateadvuse tumedustesse lisavad sügavusmõõtme. Sellises kunstilises koordinaadistikus uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, ühesõnaga sotsiaalne absurd
Tekstid erinevad üksteisest, varieerib teadlikult stilistilisi võtteid. Varased jutustused on 1960ndate sotsiaalproosast ühiskonnakriitilisemad. ,,Tants aurukatla ümber" (1971) ühe põlvkonna lugu, algselt filmistsenaariumiks kirjutatud). Sellega algas 1940-50nda kolhoosi ja maaelu peegeldus pihta. Kirjutas peamiselt Eesti ajaloolisest saatusest, teda huvitas ajastu, mitte inimesed. Tekstid on asetatud Piibli kui sümbolteksti taustale. Tekstimaailma karm looja. Ajalooline proosa ,,Pommeri aed" (1973), ,,Puud olid, puud olid hellad velled" (1979), mis on tõlgendatav Oidipuse-müüdi taustal. Ja mitmeköiteline ajalooline romaan ,,Minge üles mägedele IXII" (1988-2010), kus on kasutatud perekondlikku pärimust ja mälestusi. Oleviku maaelu romaan ,,Karukell, kurvameelsuse rohi" (1982). 16. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 197385.
aastate vahetusse. Kontaktid maailmakirjandusega hakkasid 1970. aastatel küll nõrgenema, kuid varem tõlgitud klassikutele lisandusid James Joyce'i, Marcel Proust' jt teosed. Põhimuudatus puudutas teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandus polnud enam tegelikkuse peegel, kirjanikud hakkasid looma pilte mingitest võimalikest maailmadest suveräänsetest omailmadest. Tekstid muutusid kujundlikumaks, sümboli- ja metafoorirohkeks. Üks peamisi vahendeid tekstimaailma ebareaalseks muutmisel oli absurdimaiguline grotesk, nt Arvo Valtoni puhul. Tegelane polnud enam sotsiaalselt determineeritud karakter, vaid psühholoogiline või filosoofiline probleem. Autori ja tegelase suhe muutus kahes vastupidises suunas: nende vahemaa kas vähenes radikaalselt, nii et tegelane muutus autori teisenduseks eksperimentaalsetes situatsioonides ja "võõrastes maailmades" (Mati Unt, Vaino Vahing), või suurenes, kuni tegelasest sai
annaabi.ee 
