· Perotinus 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: · Ülemine hääl · Keskmine hääl · Alumine hääl 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks. Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid. Keskaegne ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud
Perotinus 13. sajandil tekkis olulisima mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett. Algselt oli motett kirikumuusika zanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti. Hiljem hakkasid ülemised hääled laulma prantsuskeelset ilmalikku teksti. Tüüpilises gooti ajastu motetis jagunesid hääled järgmiselt: Ülemine hääl Keskmine hääl Alumine hääl 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus, kuna neid peeti nii muusikaliselt kui ka tekstidelt liiga keeruliseks. Keskajal kujunes välja kooli korraldus tänapäevases tähenduses: tekkisid kloostrikoolid, ülikoolid ja konservatooriumid. Tähtis roll oli kloostritel: kloostrikantorid olid muusikahariduse juhid, kloostrites kirjutati ja säilitati liturgilisi tekste ja laule ning suurematest kloostritest said laulukoolid. Keskaegne ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud
küsimus, siis pole imekspandav, et oluline osa nii sotsioloogide kui ka ajaloolaste pöördumistest performatiivsuse poole osutavad nimelt etenduste – fiestide, rituaalide ja tseremooniate – olulisusele ühe või teise identiteedi kehtestamisel (Fine, Speer 1992). Kaljundi kirjutab, et mineviku etendamise kõrval on ajaloolased üha enam asunud uurima ka etendusi minevikust, mille puhul on tähelepanu pöördumisele tekstidelt praktikatele kaasa aidanud nii uue kultuurajaloo, kui ka ajaloolise antropoloogia esiletõus. Oluline osa ajaloolaste vastavalaadseid uurimusi keskendub just erinevatele vägivaldsetele võimuaktidele (nt sõdadele), millega on pööratud tähelepanu eelkõige erinevate üksikjuhtumite või nähtuste (nt viisakusnormide) kui etenduste analüüsimisele. Siiski on siingi loobutud teatri ja stsenaariumi mõistetest ning rõhutatakse etenduste, nende tähenduste ja kulgemise paindlikkust.
ülejäänud teemadel. Näiteks ei anna need mingit meetodit, kuidas eristada keeleviga keeleuuendusest, terminimoodustust keele risustami- sest, tõlkeviga leidlikust tõlkest või eluvõõrast sõnastikku normatiivsest sõnastikust. Käesolevas osas alustame siis eeldustest. Kirjeldame üldlevinud ettekujutust, et sõnadel on tähendused, selle ettekujutuse järeldusi ja puudusi ning üht võimalikku alternatiivi, mis nihutab tähelepanu tekstidelt inimestele ja reeglitelt vastutusele. Lühidalt • Verbaalse suhtluse toimimise seletamiseks on mitu viisi, mis võivad omavahel erineda empiirilise põhjendatuse ja praktilise kasulikkuse poolest. • Suhtluse tööpõhimõtte teemal tasub omada läbimõeldud seisukohta, sest sellest olenevad valikud raamatu ülejäänud osades käsitletud küsimustes. Küsimused 1. Kuidas teie enda jaoks seletate, miks on verbaalne suhtlus
annaabi.ee 
