Sageli on raske otsustada kumb vorm on sobivam. Suurema osa ajast juhildutakse sisetundest või intuitiivsetest reeglitest, sest vanematele inimestele ja võõrastele öeldakse teie ning sõpru, tuttavaid ning teisi lähedasi kõnetatakse sinatades. Kuid üsna raske on piiritleda ju seda, kui vana on siis ikkagi vana, kui võõrast võib võõraks nimetada ning kas tuttavat, keda pole aastaid näinud, tasub sinatada. Kirjatöö käigus selgitati välja mis olukordades kasutatakse teietamist ja millal sinatamist. Analüüsitava materjalidena käsitleti Leelo Keevalliku artikleid, kus autor tõi sisse kooliõpilaste arvamused seoses antud teemaga. 1. Ühiskond ja kõnetamine Kõnetamisel on ühiskonnas märkimisväärne tähtsus. Selle abil määrab inimene ise, mis rolli tema kaasvestleja kuulub ning sealhulgas teadvustab, mis laadi vahekord tal teise kõnelejaga on ning kuidas ta temasse suhtub. Samuti väljendatakse ootusi, mis vestlejatel teineteise
See ei ole eriti viisakas, sest oma kõnepruuki peaks jälgima. Ebaviisakas on veel reostada ja rikkuda oma ümbrust. Mõni aasta tagasi korrastati minu kodulinnas rannapromenaad. Paar päeva pärast avamist olid kaagid seda juba jõudnud rikkuda. See oli neist väga ebaviisakas ja näitas lugupidamatust inimeste vastu, kes olid selle teinud ning ka linnaelanike suhtes. Austust teiste vastu on tänapäeval vähem kui oli vanasti. Harva kuuleb teietamist vanemate inimeste suhtes isegi koolis osa õpilasi sinatab õpetajaid. See peaks olema elementaarne viisakus, et vanemaid inimesi austatakse ja teietatakse. Teretamine on ka problemaatiline. Seda on meile õpetatud põhimõtteliselt alates sellest ajast kui me rääkima hakkasime. Teismeeas tundub aga, et vanad harjumused ja õpetused hakkavad ununema. Noored käivad pea maas ringi ning ammugi ei teretata. Koolis rõhutatakse seda endiselt, kuigi me oleme juba peaaegu täiskasvanud.
koridoris nii suur müra ja kisa , et ei kuulnud õigesti isegi seda , mis ise rääkisin . Muidu üldmulje jäi ikka hea , õpetajad on väga head ja kassikaaslased on ka toredad . Pikapeale olen hakanud sellega harjuma , mis toimub . Kooli sisse elamine ja aru saamine , et ei käi enam põhikoolis võttis ikka aega ja arvan , et ega praegugi veel pole kõik päris selge . Tulles tagasi õpetajate juurde siis nendega oli ka raske kohaneda, sest osad soovisid sinatamist, aga teised teietamist . Eks ka sellega tuli harjuda ja nüüd on ikka teada , keda kuidas kutsuda . Eks see oli raske kõigile, kes maalt tulnud . Selle kõigega tuli harjuda ja see võttis aega, aga ega ma praegu ka uue kooliga harjunud ei ole . Loodame , et kõik laabub . Klassijuhatajad rääkisid õppeedukuse kohta ka tõtt, alguses see langes ikka kõvasti, aga sellest pidi tegema omad järeldused ja tuli õppima hakata, sest kõikide
venelaste vastustega. Eestlastel puudus lugupidamise kriteerium sellele küsimusele vastamisel, mis palju esines venelastel. Eesti venelased aga absoluutselt ei soovi õppejõudu sinatada. See on põhjustatud vanusevahest ja lugupidamisest (Pajusalu jt 2010: 2013). Kooliõpilaste puhul sõltusid tulemused elukohast. Kõige sagedamini sooviksid õpetajaid sinatada kadrinalased ja palju madalam oli see protsent tallinlastel, ning vastupidi kõige rohkem soovisid teietamist tallinlased ja kõige vähem kadrinalased. See sõltub linna suurusest ja omavahelistest suhetest kooli kõrval (Keevallik 1998: 547–548). Peaaegu kõik eestlased vastasid, et õppejõud neid teietavad, kuid mõned ka sinatavad, venelased aga vastasud, et nii ja naa. Eestlaste vastustest on näha, et sinatamine ei ole nendele solvav. Venelaste puhul olid vastused erinevad, mõnele sinatamine meeldiks, mõnele mitte. Need, kellele ei meeldiks, põhjendasid seda
annaabi.ee 
